Türgi 23.04-30.04
 |
Päev enne minekut Pirita rannas
|
Esimene päev:
Tulemine: kuna lennuaeg on 5:30, siis murdsime esmaspäevast päevakava ning lapsed jäid lōunauinakusse panemata, selle asemel panime nad varem ööunne ning 21 oli vaikus majas. Endal ei tahtnud aga uni kuidagi nōnda vara tulla ning kui Miini 0:45 pissile tahtis ning pärast seda arvas, et tema on nüüd maganud küll, hakkame minema, siis tekkis küll kerge ahastus. Kuidagi moodi poolniheledes suutsime kolmeni ära magada. Annal oli sügav uni ja teda ei häirinud Duracelli jäneseks maskeerunud ōde üldse segavat. Lōpuks sai temagi ülesse ja riidesse. Kollane takso juba ootas, lennujaamas teatati, et nemad on siin juba käinud. Kohver ära antud, tegime terminalis varahommikuse vōileiva ning siis boardingut ootama, ōnneks oli meie tulek hästi planeeritud ning kaua ootama ei pidanud.
 |
| Lennart Meri lennujaamas |
Väike kisma tekkis sellega, et kes akna poole istub jne aga peale ōhkutōusu varsti kustus öine niheleja ära ning teine nautis iPodis uue meikimismängu avastamist. Neli tundi sōitu läks suht kiiresti ning teel bussiga hotelli lasi ka suurem reisisell silma looja, sest häälest ja tegudest oli aru saada, et varajane ärkamine annab tunda.
 |
| Duracelli jänku kustumine |
Hotelli jōudes pandi meid koos kohvriga golfiauto peale ning hoolimata sellest, et meie tulevase 7-päeva kodu asus retseptsioonimaja kōrval, tehti meile väike tuur ja näidati, kus midagi asub.
Tuppa astudes tundus et see pole eriti moderne (vōrreldes eelmise aastaga) ning tundus külm. Pōrandad plaaditud, aknad väikesed jne. Hiljem leidsime soojaandva nupu ülesse ning olemine läks lahedamaks. Meil on kaks tuba, tüdrukute toas lükkasime voodid kokku, et neil julgem oleks, see on ka teleka tuba. Ja vannituba, ilma vannita aga vahvalt värviliste mustritega plaaditud.
Territoorium on suur ja roheline aga vōrreldes eelmise aasta hotelliga, siis tiba väsinum. Siis selga natuke ōhemad riided ning kuna kella 11ni sai hommikusööki, siis ruttasime kärmelt sööma ning peale seda ümbrusega tutvuma. Lapsed muutusid selle jooksul väikesteks vasikateks, kes kevadel ōue lastakse. Tōsimeeli noh, igat rohuliblet oli tarvis katsuda, mere ääres kiljuda ning joosta-joosta-joosta.
Järgmine päev: Hommikune äratus 6:44, Miini tahtis pissile ja nagu teada, ei jää ta peale seda kunagi magama vaid kukub meie voodis nihelema kuniks suudab meid sōna otses mōttes voodist välja süüa. Kuniks neile patsid pähe sain, said nad kahepeale kätte iPodi ning enne sööma minekut jōudis tōsta pead esimene jonnituur, et suur ōde sai rohkem mängida kui noorem jne. Hommikusöögiks küsiti friikartuleid, kui aga visuaalselt selgeks sai et neid hs-ks ei pakuta, siis sobisid ka maasikapallid piimaga ja keedumuna. Anna sōi mingeid vorste, näksis kahe magusa saia nurka ning tahtis ka lōpuks maasikapalle piimaga. Pärast sööki oli meil plaan hommikupoole viibida rannas ning valvata vahetustega lapsi. Enne seda aga ootasime Tez Touri esindajat, kes leppis kokkusaamise juba eilseks aga välja ei ilmunud. Hommikul oli uus kutse tänaseks kokkusaamiseks aga kella 10.30 polnud teda ikka kohal ning meie oma päikest tema peale rohkem ei suvatsenud kulutada. rannas käidud, liivalossid ehitatud, jälle sööma.
Tüdrukutega on lihtne-mōlemale friikartulid, Miinile liha juurde ning magustoiduks ühele jäätist ja teisele maasikaid, lihtne. Aga endal on raske, oi oi kui raske. Silmadega sööks veel ja veel aga kōht, kuramus, tōrgub vastu ning kaal kodus kapi all näitab juba ammu numbreid mida seal kolla ei tohiks.
Toas kōik Mikud-Mannid kreemiseks ning Aquaparki, kohta, millest räägitakse söögi alla, söögi peale ning vaieldakse, et nemad ikka ei usu et see vesi seal nii külm on jne.
Tänaseks on ära lōhutud Anna kätiste mōlemad välimised sektsioonid ja ühe Miini oma, pōhjuseks arvatavasti liutorud. Basseiniga on kehvad lood, sest neist ei saada kuidagi välja, ise sinised ja külmast värisevad. Aga muidu on lahe, et siin on torud, kus ka nemad saavad lasta. Miini tegi aga koledat stseeni bassu ääres, aga ju selle taga oli väsimus. Hetkel meil teine päevakava ning uneaeg sassis, kell 16 on praegu uinaku aeg.
Pærast uinakut tekkis meie voodisse iFamily, igaüks nokkimas mingisugusest iAsjandusest mänge. iSick. Siis oli juba ōhtusöögi aeg ning pärast seda käisime receptonis wi-fis, aga kuna meile kōrgtehnoloogiliste ja kiirete internetiühenduste austajatele venis siinne nagu tigu, siis loobusime ruttu. Selle asemel läksime uudistama, et mis mujal toimub. 21.30 algas Madonna show, mida mingi tantsugrupp esitas aga enne seda leidsime üles lastedisco, kus siis meie discopepu vol Esimene aknaklaasi peegeldusest ennast jälgis ning jalga keerutas. Natuke vaatasime ka Madonna showd aga kuna ööd on siin jahedad vōrreldes kuuma päevaga, siis pärast teist numbrit lahkusime.
Kolmas päev: äratus natuke hiljem, nii 8 ajal, mis on puhkuse ajal juba rohkem talutav. Plikatele patsid pähe ja sööma. Pärast seda tagasi tuppa, poslamasla peale, ujumispüksid jalga ning suund ranna poole. Eile oli suhteliselt igav, seega otsustasime kohalikust hotelli minimarketist vōtta ühe ämbri-kühvli komplekti. Ma ei tea mis me sellega kodus peale hakkame, sest neid on meil seal üpris palju, aga vähemalt oli rannas tegemist. Siin on suhteliselt kivine rand ning korralikku liivalossi ehitada raske aga ämbriga annab vett ikka vedada. Kuna rätikupoiss oli jälle varem kui kellaaeg ette näeb, jalga lasknud, siis ei saanud rannarätikuid ära anda ning sööma pidime minema toa ringiga. Pärast sööki vajasime kärusid mis toetaksid kōhtu altpoolt.
Ma enam ei teagi mitmes päev on aga polegi vahet, sest kōik päevad on väga sarnased. Hotellist väljas me ei käi, sest siin pole midagi, lihtsalt üks tavaline igav tänav täis tolmu ning ühele hotellile järgneb teine. Ja üle tee on kolmanda hotelli tagahoov ja ei mingit vaadet. Beleki küla peaks siin lähedal olema aga see on piisavalt kaugel et plikadega jala sinna mitte minna ning seekord oleme tulnud reisile nagu mingid ohmud, sest meil pole sentigi sulli kaasas. kohalikus marketis kust ämbri ostsime, käisime mitu päeva uurimas, kas makseterminal nüüd töötab, et saaks vōla kaelast ära ning täiendasime päevituskreemide varu. Tunduvalt odavam oleks siiski kodust kaasa osta nii, et 1,5pudelit per nase, sest seda möglamist siin jagub. Üldse tulime me seekord kuidagi lahjalt, üks kohver pere peale ning koti kaaluks oli vist 15,... Kg?! Ok. Siinolles on selgunud jah paar asja mille vōiks järgmine kord kaasa vōtta, nagu nt varbavahe plätud. Plikadele ikkagi ka pikad retuusid kleidi alla, sest ōhtusöögi ajaks läheb ikka jahedaks.
Mis siis veel huvitavat? Muidu tore hotell, Güral Premier Hotell siis nimeks.
Osad majad veits vanemad, teised uuemad. Merevaatega pole probleemi, sest majad asuvad kōik territooriumi kaugemas otsas, mere poole jäävad basseinid, amfiteater, baarid, lastemänguväljak, ka mingi väike lōbustuspark, aga seal me pole kunagi kedagi näinud. Tutvustuses oli kirjas et üks tund tasuta, siis on aga igal atraktsioonil peal 3€.
Negatiivne on see, et rannas ja selle lähedal pole wc-d, baar on aga wc-d pole. Jube lahe on väikelapsega, kelle häda tuleb ruttu, lipata läbi hotelliterritooriumi restorani (mis on esimene koht, kus wc asuvad ), samas kui hotelli sissepääsu ees on silt, mis keelab siseneda plätudega, paljajalu, ujumisriietega ning palja ülakehaga. Aga otseloomulikult on lapsevanema esimene mōte, kui laps tahab pissile, et paneme riided selga, jalanōud jalga ja siis läheme. Ei ole ikka midagi nii, kahmad lapse ja lähed-aga kui "paljalt" restores ei lasta ning toavōtit sul ju ka päevitusriiete taskus ei juhtu olema, siis kōmbidki tagasi, kaenlas laps, kellel silmamunad juba kollased.
Teine selle koha miinus on häirivad fotograafid, kes sind esimesel päeval kohe sihikule vōtavad ning piirama hakkavad. Ja pääsu neist pole, sest nad on "fotolabori" täpselt restorani ette seadnud ning muud sissepääsu pole. Annakas poseeris esimesel päeval ning sai "onuga" suureks sōbraks, Miini näitas kohe oma pōlgust ning arvamust asjast, puges emme selja taha ning näitas keelt. Kui onuke järgmisel päeval randa ka pildistama tuli ning Annakat niipidi ja naapidi pildistamiseks väänas, hakkas ka minus pōlgus kasvama. Miini oli jälle kindel, et tema ennast pildistada ei lase, olgugi et onuke palus mul lapsele öelda, et vaadaku kassi ja ise kräunus. Miini jäi endale kindlaks ning minul vaid öelda, et no means no. Ning onuke teatas, et tough kid! Siis ta kutsus meid ōhtul pere pilti tegema, esimesel korral me ei läinud. Siis seisis konkreetselt käed puusal, et me ju lubasime! Meie tegime hädavale, et lapsed magasid. Järgmisel päeval sama lugu, et teeme perepildi. Miini nōudis ruttu sülle ning peitis näo ära, mis oli selge vihje, et sellest midagi välja ei tule. Siis ta haaras Annakal käest kinni, et sa oled täna nii ilus ja kukkus jälle poseeringuid seadma. Siis mul sai hing täis, et ta pole mingi playboy, vaid 4-aastane ning tegime sealt vehkat. Nüüd ta käib pigem mööda ja vaid hellotab viisakusest, muidu ta jäi meile igalepoole ette ning hellokittitas ja püüdis lastele huumorit teha.
Lasteklubi aktivistid püüavad neid ka oma tegemistesse meelitada, kui aga selgitustööd teha, et nad räägivad ainult eesti keelt, siis taanduvad. Ja mänguplatsil kiigele hoogu lükata vōime me ise ka, sest ega nemad meist, ja meie neist väga kaugele lähe.
Päevad mööduvadki nii, et hommikul peale ärkamist kreemitame kogu pere kokku, siis ämbrike kaasa ja hommikusöögile. Sinna on kaasa vōetud ka värviraamatud ja pliiatsid, millega Annakas oma aega sisustab kui krōbe šokolaadisai söödud. Miinikat värvimine ei huvita, tema läheb pärast laudlina plökerdamist sipelgaid pōrandalt otsima. Siis wc-st läbi ning randa. Seal siis kas kiusatakse teineteist, mängitakse koos, korjatakse issiga merekarpe vōi jalutatakse emmega mōōda veepiiri edasi-tagasi. 12 ajal korjatakse asjad kokku, pestakse liivakäkid lasteks, pannakse kleit kah selga ning siirdutakse lōunasöögi poole. Kuna aga tee peale jääv mänguplats, siis vaja seal kiikuda, rippuda, liugu lasta.
Pärast seda saab kōhtu tankima minna-kōige pealt tsikkidele friikartulid ketšupiga ja tops jogurtit kaasa, siis otsitakse koht, üks jääb "pudipōllesid", loe:salvrätikuid ette panema, samal ajal kui teine toiduorgia ukse vahelt siseneb. Ja siis need vanemad käivad kord vōi kaks, püüdes proovida kōike pakutavast heast-paremast, lōpetades magustoiduga. Ōnneks kaob uudsus paari päevaga ning kōige suurema taldrikuga tuuakse meie lauda maasikaid. Siin on hetkel nimelt maasikate tipphooaeg. Nämma! Siis kui kōht maasikatest valutab, siis toa poole.
Siis käib arutelu, kes kui hästi käitunud on ning kes kui palju köhib, ja kas üldse peab ikka iga päev basseinis käima ning millal, kas enne vōi pärast uinakut. Ning kui see kōik on läbi vaieldud ning kokkulepitud, et teeme ühe ringi ja KOHE kui emme-issi ütlevad siis bassust välja, siis trikood selga, ülakeha kreemiseks ning Aquaparki.
Kuna kätised olid sandistunud, siis puhusime ka vestid ōhku täis aga järgmisel päeval oli ka selle üks osa saba andnud, probleem vist torudes, mille külgedega ennast pidurdatakse, kui juhtub, et jänes on trikoo vahele pugenud. Paar korda torudest, liumägedest alla ning laevabasseinis mäng nimega "Appi hai (loe:issi) tuleb" mängitud, kupatab emme lapsed bassust välja, issi tavaliselt, et tunda end täiskasvanuna, suundub ka suure basseini, mille ääres väikesed huvilised vaatavad kuidas ta ujub ja seletavad, etnemad niimoodi ei oska. Siis on üks jäätisering ning kui nahk soojemapoolsem, siis lōunauinakusse.
Pärast seda tekib iFamily ning ōige pea hakatakse öhtusöögile minekuks ettevalmistama patse, riideid jne. Kui söök söödud (siia vōib teha copy-paste lōunasöögi osast), siis tavaliselt oleme teinud jalutuskäigu mere äärde, otsinud kuud, vaadanud kasse ning arutanud selle üle, kuhu kilpkonnad läksid. Nimelt on siin rand, kuhu kilbiomanikud tulevad munema ning hotelli territooriumil on neid nii mōnigi.
Samuti siblivad siin ringi kanad-kuked ning närvkanad (tgl vist küll pärlkanad) aga kui keegi vähe kōvemat häält teeb, ajavad nad kaelad ōieli ning kukuvad närviselt vadistama. Lisaks munejatele (kanad, tuvid ja kilpkonnad), on siin veel palju kasse, kes inimesi pigem pelgavad aga kellel on siin eraldi maja, mis kannab nime Cat House.
Killuke Miini naljanurgast: issi küsib: "Miini, kus su hääl kadunud on?" Miini mōtleb natuke ning teatab: "Tuli suust välja."
Siin on ōhtuti ka show. Ühel ōhtul oli sius Madonna järgi. Siis oli mingi tantsushow aga peale paari nr otsustasid tüdrukud, et nemad rohkem ei taha. Üks ōhtu oli ilutulestik aga kuna see oli väljakuulutatud 21.30 ja meie läksime tuppa riideid vahetama, kui äkki hakkas pihta, nii 15 minutit varem, siis tormasime välja, natuke ikka nägime. Järgmine ōhtu oli jälle tantsushow, kuna vahepeal oli modernbalett vms, siis plikadele ei pakkunud erilist huvi (ju me ehmatasime nad Vikerkaare 2,5h kontertiga ära ning nüüd arvavad, et less is more) ning nemad läksid issiga mere äärde ning mina vaatasin show lōpuni ja mulle meeldis. Pärast selgus, et nad on pärit Venemaalt, tulevad siia märtsist-oktoobrini. Kui lapsed mere äärest tagasi tulid, teatasis nad, et nemad nägid siili.
Viimane päev, homme hommikul peame minema lennukile. Ōnneks on tibinad harjunud magama veits kauem, seega saab sliipida 8.30ni. Siis kreemitamine, söömine ja randa. Kahel viimasel päeval olen nad korraks merre ka lubanud, muidu on seal vesi ikka jahe. Ise käisim vist 2x vees jahutamas ning Alo siis täna. Venitasime rannas vähe kauem aga kuna kōht oli alles hommikust suht punnis, siis läksime hoopis mänguväljakule. Seal jutustasime niikaua nö lastehoiu töötajaga kui lapsed joonistasid/mängisid. Et siin töötada peaks oskama 4 keelt: türgi, inglise, saksa ja vene. Ning kui ma ōigesti aru sain, siis on tipphooajal töötajaid ... Ning türgi nimed tähendavad alati midagi, tema nimi oli seotud roosidega ja teise naise nimi tähendas tunnet. Siis käisime söömas ning peale riiete vahetust läksime basseini. Siis vōtsime kuivamise ajaks ühed jäätised ning tulime tuppa tuttu, kuhu aga hästi jääda ei taheta. Mina sisustan oma aega muljete kirjapanemiseks ning Alo on internetis. Varsti viskan ka mina silma looja, sest mida sa siin ikka muud teed kui sööd, päevitad ja magad. Muidugi vōiks veel päikest saada aga kuna mul nägu niikuinii päikest omaks ei vōta, siis ma ei viitsi ennast närvi ajada rohkem ja teen hoopis lōunauinaku, sest siit koju naastes ootab mind ees suvine töine hooaeg ning viimane kooli nädalavahetus ning eksamisess. Lōunauinak tehtud ning kuna kell juba palju, siis ōhtust sööma. Oli üllatavalt soe ōhtu ning sōime ōues. Uus rahvamass on peale tulnud ning üha rohkem alasid on avatud, et nad kōik ära mahuksid. Kuna tegemist on hotelliga, kus on tohutult palju tenniseväljakuid, siis alguses oli siin palju saksa tennise mängijatest turiste. Uus sats on rohkem poolakaid ning ōige pea pidid saabuma venelased ja kašahid. Eile rannas hōivas üks poola pere meie laste ämbri ning kui Alo läks küsima et kas see on nende oma, siis alguses et jaa, on küll. Alo küsis siis, et kas nad on kindlad? Siis et.. oi, see vist pole jah nende oma. Lapsed said vähemalt ōppetunni, et kui emme-issi ikka räägivad, et hoidke oma varandust oma lähedal, siis tasub seda teha. Ōhtupimeduses mängisid lapsed veel pikalt mänguväljakul ning siis läksime tuppa pessu ning kohvrit pakkima.
Kojumineku päev: algas kell 6, sest buss pidi meid peale vōtma aga meie saime varem ning buss oli ka juba kohal. Siis kohver ära ning erinevatest kontrollidest läbi ja siis kerge eine ning lennukit ootama. Lennukis: üks nōudis akna alla, teine iPodi ning meie Aloga tōdesime, et varem me reisisime ikka koos, nüüd nagu eraldi. Samuti on einestamisega, me ei teagi kas me lauas koos ka sōime, vist oli nii et üks tuli, teine läks. Tüüpiline perereis kahe väikelapsega. Järgmine reis olgu ilma lastega ja vb pigem üks pikem nädalavahetus, nt Amsterdamis vōi mōnes muus Euroopa pealinnas.
