Esimesed niitmised on tehtud. Muruks ei saa seda nimetada, pigem on tegemist vana viljapõlluga, kus lisaks maeiteamillele, kasvavad kõrve- ja piimanõgesed, ristik, võilill, hapuoblikas lademetes ja veel palju muud. Aga kuna see kõik on nii kõrge, siis Osaline on kahel nädalavahetusel käinud ja tegelenud selle kõige madalamaks pügamisega. Seda krunti ostes, teades kui suur see on, uskus ta et sellest võib tulevikus saada väga omanäolise aia, mida ma usun et suure töö ja vaevaga ka juhtub, võib-olla, pani ta paika ühe olulise kriteeriumi või lubaduse, et tema selle aia orjaks ei hakka! Mina omaltpoolt püüan talle vastu tulla ja olen andnud lubaduse, et talle jääb osaks võimalikult väha muru niita, seda muidugi tuleviks, siis kui kõik minu mõeldud ja rajatud grandioossed istutusalad, aiamaa ja lillepeenrad on rajatud. Seni peab ta kahjuks leppima sellega, et ta on aias lamba eest, kel mootoriga atribuutika ees lükata. Hetkel veel on seda niikuinii vähem kui muidu, sest krundil laiub kaks suurt mullahunnikut ja maja ümber lasub hiigel liivakast :D Nii et vaestel ehitajatel on tuulisema ilma korral suud-silmad täis nagu Sahara kõrbes.
Kaevasin välja ka oma viimased enelad, üks niisama kõrge, kui minu kolme-aastane tütar, nii meetrine ja laiustki omajagu, põõsal siis, mitte tütrel, viimane on rohkem väljaveninum kui vanasti, hakkab vist puberteedile lähenema :P Põõsas oli aga viie aastaga endal mõnusa pesa teinud, nii väljakaevamiga oli tükk tegu. Vahepeal olin juba lootust kaotamas ning mõtlesin et jätan ta siis vanasse kohta, uutele omanikele rõõmuks. Mitte et ma kade inimene oleksin, väga, tundsin ma siiski et see on minu oma, olen oma hinge neisse pannud ning kuna asjade tagamaa selliseks natuke inetuks muutus, soovisin siiski põõsast endale. Nüüd loodan, et ta võtab uue kodu omaks ning rõõmustab meid edaspidi aastaid ja aastaid oma mai lõpu piduliku valge rüüga.
Kaevasin välja ka oma viimased enelad, üks niisama kõrge, kui minu kolme-aastane tütar, nii meetrine ja laiustki omajagu, põõsal siis, mitte tütrel, viimane on rohkem väljaveninum kui vanasti, hakkab vist puberteedile lähenema :P Põõsas oli aga viie aastaga endal mõnusa pesa teinud, nii väljakaevamiga oli tükk tegu. Vahepeal olin juba lootust kaotamas ning mõtlesin et jätan ta siis vanasse kohta, uutele omanikele rõõmuks. Mitte et ma kade inimene oleksin, väga, tundsin ma siiski et see on minu oma, olen oma hinge neisse pannud ning kuna asjade tagamaa selliseks natuke inetuks muutus, soovisin siiski põõsast endale. Nüüd loodan, et ta võtab uue kodu omaks ning rõõmustab meid edaspidi aastaid ja aastaid oma mai lõpu piduliku valge rüüga.
Mõni aasta tagasi käis minu vanatädi aias ringi ja kiitis, et oh kui ilus põõsas, et tema tahaks ka. Juhuslikult oligi üks oks endale juured alla kasvatanud ning nii ma oksakesetüüpi põõsaga üle tänava läksingi. Tädi oli meeldivalt üllatunud. Jutujätkuks pakkusin talle veel mõningaid hostasid, mis "üle" olid ning kuna tal neid olnud siis sai ta need omale, lisaks veel jupi kadakkaera ja igihalit. Kui ta mind aga oma aeda kutsus vastutasuks, siis sealt ma ei lahkunud ennem kui suur ämber uusi ja huvitavaid lilli täis. Oi kuidas mulle käia teiste aedades!!!! :) Kui mul kunagi aed juba elujõus, võib alati mulle külla tulla ning rohevahetust teha.
Oma krundilt välja minnes pean ära mainima, et mind määrati linnas majaesise lillepeenra korrastajaks ning seetõttu plaanin ma seal natuke ümberkorraldusi teha. Esimese asjana piiran peenra murualast ning seetõttu plaanin ära proovida uue Gardenfix peenraääre (gardenfix.ee). Seejärel taimi natuke ümberistudada ning alune multšida.
Oma aiaeskiisi võtsin ka taas lahti, et nüüd juba konkreetsemaks minna. Samas mulle tundub et ma ei tohi mitte ühtegi erialast raamatut, ajakirja, saadet vaadata, sest siis tuleb mul mõni uus mõte ja nii ma kardan et ma ei suuda selles kõige orienteeruda kuna tahaks ju ka seda ja seda ja teist ja kolmandat aga kõik see tahab meeletus hulgas raha ja aega ja...ühesõnaga side-lõpp :)
