Tööinimese blogi

Tööinimese blogi:

Enamus vist juba teab, et nüüd olen ka mina tööinimene. Alates aastast 2008 suvi olen ametis olnud laste kasvatamisega ning kuigi olin tööle minemas juba eelmise aasta kevadel, siis olid elul muud plaanid minu jaoks. Ju siis oli aeg nautida oma laste väikesi krutskeid ja suviseid tegemisi.  Aga ... alates sellest kevadest olen siis ametis. Algus oli raske, pigem küll vaimselt mitte füüsiliselt, kuigi praeguseks juba esimesed vigastusedki käes.  Jälle oli aeg, kus pidin nö „loovutama“ oma lapse kellelegi teisele ja harjuma ise sellega, et hommikuti peab vara tõusma, et  organiseerida kõik persoonid vajalikesse kohtadesse ning lisaks ka ise normaalsel ajal tööle jõuda.

Uskumatult nõme on see, kui pikaks venib väikelapse päev lasteaias-hoius, hoidjatädi juures, kui vanemad tööd käivad. Kui mina teen 9-10tunnise tööpäeva, siis lapse tööpäev on 10-11 tundi, teinekord pikemgi, kui närviline lapsevanem veedab aega ummikus, ainus mõte, et jõuaks õigel ajal lastele järgi. Siinkohal on väga oluline vanavanemate võrgustik, kes saavad vajadusel aidata. Nii ongi meil hetkel välja kujunenud süsteem, kus mina annan hommikuti üle ukse lapsed käest ning õhtul alustab vanaema laste kokkukorjamist ning siis „kihutan“ mina läbi pikkade sabade kodulinna poole, et väärtuslik kraam peale korjata ning koju viia. Seni õnneks on ilmadega vedanud ning on tekkinud väike kiikumise traditsioon, enne kui saabun ja hoidku jumal mind, kui ma peaksin saabuma liiga vara J Vajadusel on võtta ka teine variant, juhul kui mina tõesti ei jõua või kui töö tahab aja peale tegemist, siis aitab kodumaal viibides issi ning vanaisa (aga kuna ka meie tahame lõpuks kokku kolida ja maja tahab ehitamist, siis püüame viimast varianti kasutada äärmisel juhul, sest ka seal on iga tund arvel :P) . Kahjuks ei saa vist lastetud kolleegid hästi aru, miks ma jõuan max tööle alles 8.30 ja kas ma ikka ei võiks lapsi magama panna juba,äää kell 7 õhtul?

Töönädal nr 1

Aprilli eelviimasest nädalast saati oli jutt, et kohe kohe lähen tööle, juhul kui lörtsi, luind või vihma ei saja. Esimese peäva hommik – maa valge, teise päeva hommik – sama lugu. Elasin nagu viitsütikuga pomm, et iga hommik on minek. Kerge ärevus sees, sest ei teadnud peale ülemuse kedagi ning ei teadnud, kuidas asjad toimima hakkavad. Harjutasin väiksemat last lapsehoidjaga ning lõpuks jõudis kätte päev, kui maa ei olnud hommikul valge ega märg ning tööle asumine sai võimalikuks.

Alustasime hooldusobjektiga Kakumäel. Mina , teine maastikuehitaja ning nö objektijuht, kes teeb kõike, v.a rohimist, seda tema enda jutu järgi tegema ei hakka. Selgituseks, tegemist siis meesterahvaga. Esimeseks ülesandeks oli ronirooside ülessidumine ning niikaua kui objektijuht P läks traati juurde tooma, saime meie teise neiuga natuke tuttavaks. Selgus, et tema on lõpetanud eelmisel aastal Räpinas ning alustab sellel aastal oma teist hooaega. See on hea, sest ta on enamuste hooldusobjektidega tuttav ning ma saan tema käest küsida, kui mul tekib mõni küsimus

Teiseks ülesandeks oli rooside tagasilõikamine (selles aias on tõsiselt palju roniroose, põõsasroose, kibuvitsasid jne) ning väetamine. Kuna mul aga hakkas hoolimata mitmekihilisest riietusest natuke jahe, siis valisin omale riisumis, mille üle teised nalja tegid, et praegu sa veel tahad riisuda. Varsti näed ojekti, kus riisumist on nii palju, et pärast on rehamaitse suus J K-le jäi rooside väetamine ja P-le muru väetamine. Ok, ma olen aus ja ütlen kohe välja, et õhtuks oli käsi üpris valus ning sain tunda, millised musklid mul vähetreenitud olid.

Kuna suuremal piigal tekkis öösel palavik ja minu õnneks sadas järgmisel päeval vihma (tean tean, üks päev tööl ja juba õnneks, et sadas vihma), siis oli mul vaba päev. Järgmisel nädalal sõitsime aga nädalaks soojale maale ning tööle tagasi u 1,5nädala pärast.

Töönädal nr 2

Jõudnud teisipäeval reisilt tagasi, algas kolmapäeval minu teine nädal uue hooldusobjektiga. Ma ei tea mida teised neil nädalatel tegid, kui mina ära olin aga tundus et jutt käib ikka veel hooldusobjektidest, mida on nii nii palju ja lihtsalt ei jõua ära teha. Siit äri-idee, on vaja aiahooldusfirmat :P Riisumist oli seal tõesti palju, jagus kohe kolmeks päevaks. Esimesel päeval olin P-ga  (objektijuht) kahekesi, mina korjasin lõunani kaseoksi kokku ,et tema saaks õhutajaga muru üle käia, et äkki pole vaja siis riisuda. Vale – õhutaja tõmbas kulu lahti aga ära korjata nii palju ei jaksanud ning kogu ala oli vaja siiski üle riisuda ning jäägid kokku korjata. Seda tegin ma esimese päeva teisel poolele, kahekesi teise tüdrukuga teisel päeval ja kolmandal veel aia tagant ka J Õnneks sain vahelduseks teisel päeval ka natuke istutusala samblast puhtaks nokkida ning alustada okaspuude väetamisega. K lõikas tagasi kõrrelised ning kui lõunast saabus kolmas inimene ka, siis läksid sama tänava teisele objektile rohima. Kuna mul aga tiksub aeg, et lastele järgu jõuda, siis viidi mind autoni. Kolmandal päeval lõpetasin okaspuude ja elupuu hekkide väetamise. Jõudsin järeldusele, et multšitud hekialuseid on päris tüütu väetada, samuti on peenras olevate okaspuude aluste väetamine paras kunsttükk. P väetas muru aga kuna ta tegi seal mingi tobeda vea ning oli enda peale suhteliselt pahane, siis lõpetasime natuke peale kolme päeval ning sain koju ära. Selle nädala riisumisest jäi mälestuseks suur mahlane rakk.

Töönädal nr 3

Hooldused enam-vähem tehtud, algas rajamine. Objekt Pirita-Kosel, kus vanast aiast tehakse uus. Majale ehitati osa juurde ning tahaaeda rajati kaminaga istumisalune ja suvemaja. Rajatud on uued kõnni- ja autoteed. Selle nädala tööks siis muld laiali ajada. Esimesel päeval ootasime alguses plaani, sest teised ei suutnud meenutada, kas maja taha tuleb kusagile mingi istutusala või ei aga kui ülemus objektile jõudis, siis selgus, et plaan oli maha ununenud. Tegi siis kiire ringkäigu ja arutasime, mis päevaks hekipuud tellida ning mis ajaks peaks pind ettevalmistatud olema. Alustasime siis mullahunniku laialiajamist ning mida tund edasi, seda valusamaks läks mu parema käe ranne. Ütleme nii, et antud muld oli äärmiselt nätske ja raske ning nende tükkide katki peksmine, põrutas arvatavasti lihaseid. Päeva lõpuks pidime ühe sabiina kadaka puhtaks tegema ning kääride käeshoidmine toimus läbi ristisurutud hammaste.

Teisel päeval sain tänu kinniseotud käele natuke lihtsamat tööd, sest teised teadsind omadest kogemustest, et selline põrutus võib tähendada kahenädalast puhkust. Aga kuna ma käe jäägeeliga kokku mökerdasin, siis tundub, et esialgu pääsesin vaid ehmatusega. Tegin siis kergemalt ja kaevasin, riisusin. Teised hakkasid paekividest peenraäärt ehitama ning mulda kärutama-riisuma.

Kolmapäeval oli mul vaba päev, seda küll väga kurbadel asjaoludel.

Neljapäeva hommikul aknast välja vaadates oleks tahtnud näha vihmapiisku lombis hüppamas aga ilm oli ilus ning hoolimata minu väsimusest, pidin tööle minema. Kuna oleksin jäänud natuke hilisemaks, siis arvas P et võiksingi minna oma autoga, kuna tal on ühe teise objekti läbivaatus ning meie objektile peaks tulema 9.30 muld, siis oleks hea kui keegi kohal oleks. Teised olid eelmisel päeval alustanud majaesise platsi mullaga täitmist. Mida aga ei tulnud oli muld, see tuli vist alles pealelõunat ja enne jõudis P tagasi, kaasas mingi noormees. Üldse on tõsine probleem meestega, sest pole kedagi võtta, kes tuleks ja teeks tööd. Nii palju kui ma aru olen saanud. M pandi hekkikraavi kaevama, P hakkas mulda laiali kärutama ning mina kord siin, kord seal seda laiali ajamas. Erinevate kõrguste kokkuajamine oli paras ooper aga õhtuks oli suur plats tehtud ning pererahval hoopis ilusam mulje kui hommikul kodust minnes. Järgmisel päeval ladistas vihma ning telefoni jõudis õnnis SMS: Vaba päev! :P

Nii ma siis tööl käingi: 1 päev, 3 päeva, 3 päeva J