Hei kõigile, kes aegajalt sellel leheküljel silma peal hoiavad.
Teen nüüd väikese kokkuvõtte veebruari teisest poolest: 12nda hommikul olime noorema preiliga oodatud Tallinna Lastehaiglasse. Kuigi mulle kaks kuud tagasi öeldi, et olge valmis üleöö jääma, siis toetudes sugulaste kogemustele, ma muidugi seda tõsiselt ei võtnud ning öiseks haiglasviibimiseks ettevalmistusi ei teinud, läksime nii "kaks-kätt-taskus, õhtuks oleme kodus" teadmisega. Sellele mõttele tõmbas aga doktorihärra kohe joone alla ning kirjutas meid haiglasse sisse. Läbi kummaliste keerdkäikude ja allkorruste jõudsime lõpuks neljandale korrusele, saime voodikoha ning "kauni" pidzaama. Ja siis algas ootamine. Ootasime 11.20ni kui tuldi ja anti poolik tablett tibile, kes ei paistnud üldse selle moodigi, et tema sellest ära vajuma peaks. Teised sõitisid palatist muudkui sisse ja välja oma vooditega ning nii ootas temagi, millal sõitma saaks minna. Aega tegime parajaks kahe raamatu seltsis, mille kaasa võtsime.
11.40 sõidutati ta minema. Siis oli tal veel hea tuju, lehvitas ja naeris. Ja mina nüüd jäin mina ootama. Teadsin, et op kestab umbes 15-20minutit, sealt edasi viiakse ta toimuspalatisse kus teda pool tundi peale narkoosi jälgitakse - see tundus mulle kõige halvem aeg, sest mida peab tundma üks pisike kolme aastane laps, kellel on valus ja emmet pole juures? Halvasti, väga halvasti. Nii oligi, kui ta lõpuks tagasi toodi. Segaduses ja minu peale solvunud/kuri, et ma mind polnud. See muidugi lõi ka mind natuke liimist lahti. Natuke pahurdades, vajus ta ühel hetkel unne ning magas tunnikese, kui välja arvata paar nutuhoogu. Ärgates tahtis palatist välja ning soovis koju. Seda palvet ma täita ei saanud, kuigi koguaeg jäeti otsad lahtiseks, kui uurisin, et ehk ikka? Õnneks oli lähedal üks mängunurk ning meie õhtu möödus seal akna peal, sest mängutuju kui sellist ei olnud. Emotsioonid olid mõlemal suht laes. Kaheksa ajal õhtul hakkas ta rääkima, et ta tahab tuttu. Läksime siis palatisse, kus oli veel kolm last ning nende emmed-issid. Mõni laps alles 19 ajal magas, seega oli arvata et need 21 päris magama ei jää. Miini aga uinus paar minutit enne üheksat ning magas enamuse ööst. Ühe või kaks korda tuli vist läbi une meelde ning nuttis, püüdsin rahustada ning tudisime edasi. Kui seda magamiseks nimetada saab. Lubatakse ju küll saatjale kohta välivoodis, kuid kõik lapsevanemad v.a üks issi, kelle laps magas veel väikematele mõeldud voodis, magasid lastega samades voodites, samade tekkide all. Ütleme nii, et tuba oli megapalav ja padjapüüri alune kile sahises koguaeg ning padi oli pigem klomp kui asi aga... paha siga, mitu viga :) Õnneks elamime öö üle. Doktorihärra, kes patsientidega ega nende vanematega eriti ei suhelnud tegi hommikul kiire ülevaate, ahah, ok korras, võite minna ning erinevalt doktoriproua patsientidest ei saanudki meie teada, et mis seisukorras/suured-väikesed piiga adenoidid olid. Palatisse tagasi jõudes olid tädikesed juba voodiriidedki ära vahetanud ning põhimõtteliselt oligi meid haiglast välja visatud. Kammajaast, mis veel seoses parkimisega oli, ma hetkel rääkida ei viitsigi. Minu jaoks see kogemus eriti meeldiv ei olnud. Op läks hästi ja kodus olles on ta kõik ebameeldivused unustanud aga ikkagi.. brrr. Sealt sõitsime burksi ning koju magama ja kakale (preili esimene asi koju jõudes oli see, et ta tahab potile :) )
Peale oppi on ta nüüd kodus olnud, sest sai ming nohu oma adenoidivabasse ninasse aga tal on IGAV ning ka mina loodan (enda närvide pärast), et järgmisel nädalal on ta juba vinks-vonks ning läheb ja kiusab oma lastehoiu sõpru ka natuke.
14ndal sai vennapoeg 7 kuuseks, siis käisime nende juures väikesel sünnal ning kuna ma olen teda natuke hoidnud viimasel ajal, siis siit üks pilt ka sellest rõõmurullist
Uus nädal algas linnas, sest viisime härra lennukile, kes sõitis Austriasse suusatama. Järgmisel päeval käisime kodulinnas lumelinna uudistamas, lillepoes ning Hesburgeris. Seal tabas mind täielik hämming, sest kui lapsed on friikad kätte said, siis saabus täielik vaikus. Nad lihtsalt nautisid! Ja mina vaatasin silmad suured, et kuhu need minu lapsed nüüd läksid?
Reedel oli suuremal preili vabariigi aastapäeva teemaline aktus ning lasteaeda läks ta sel päeval sellises outfitis:
Aga kui kellelgi on probleem, et vaja uut seljakotti, siis Miini on leidud lahenduse:
24.02 - vabariigi sünnipäev
Olime me ka meie tublid (pärast pikka ärkamist ja reisiväsimusest toimumist) ning läksime paraadile. Jõudsime muidugi päris hilja, sest parkida polnud kusagil aga kohale jõudsime. Meie ei näinud midagi, osalt seetõttu et rahvast oli tõesti palju ning teisalt seetõttu, et laste kukil hoidmisest oli müts silmadele vajunud. Ilm oli ju megailus ning lastele meeldis, eriti lennukid, need tossuga.
Ja alates tänasest algab kevadeks saledaks kampaania (number kaalul pürgib üha lähemale numbrile, mis mulle üldse ei meeldi), nii et vähem söömist, rohkem liikumist!!! Juuni on juba ristitud pulmakuuks, seega ruttu-ruttu tegudele.... :)
