Kodu(igatsus)

Selle nädala alguses ühendati maaküttekatlad elektrivõrku ning kuigi ma ise pole sinna veel jõudnud, siis kallis kaasa on korduvalt seal käinud ning särab nagu säraküünal, sest majas on nüüd 18 kraadi sooja. Ühel hommikul ütles isa, et ta ei saagi enam saabastega tööd teha, sest jalad hakkavad higistama ;) Ning elektriradikad sai välja lülitada, mis on ju uue aasta elektriarvetega võrreldes hea :D Nüüd tuleb garaazilagi valmis teha, siis saavad torumehed veetorud ära vedada ning vendimehed veel mingeid torusid kusagile panna ja siis pidi hr A garaaziseina riiulid panema ning hakkama sinna asju ladustama :D

Arvutasin ka ühe kuupäeva välja, millal võiks sisse kolida, härrale ka meeldis, kuigi arvas, et selleks ajaks meil parketti ja paljusid muid asju pole aga vähemalt oleks kodu, kus pere saaks koos olla. See tähendab seda et soolaleivapidu saab alles siis kui mööbel ka sees. Mitte et mulle ei meeldiks seal, kus me praegu lastega elame, väga meeldib, aga tahaks juba OMA koju. Kohta kus õhtuti perega kokku saada, õhtust süüa, koos unejuttu lugeda ning koos uinuda. Samuti kevadel esimesed taimed maha istutada ning ehk lastele esimene hernepeenargi aianurka teha. Seda uut kodu ootavad vist ka lapsed, sest Pirita kodu on neile ilmselgelt väike ning "metsa"lastena kasvanutena, ei saa nad aru, et koguaeg ei saa joosta, hüpata, koridoris kõva häälega joriseda. Ka toalilled ootavad kärsitult, et millal saaks suurematesse pottidesse ning rohkem valgust (Pirtal asub korter õhtupoolses küljes). Neid on mul 17 ja enamus tahaksid juba suuremat kasvukohta.

Väike piiga on suur kokkamisfänn aga linnas pole ruumi koos kokata, ma ei saa teda pliidile istuma seada või otsapidi kraanikaussi torgata. Töölaual istudes pole mul jällegi ruumi toimetamiseks. Teises kodus paigutatakse kaks tooli puupliidi kõrvale ning jälgitakse suure huviga mida vanaema teeb ning aidatakse soola või muud lisada, samuti koogitainast segada või mune kloppida.

Igakord kui seal käin on tunne nii õige ning lahkuda on raske, sest tahaks ju juba jääda...