Seiklus Soomes

Kevadetööde aeg



Metsas puid toomas



Mulda tooma



Mul potti



  

Lilli istutamas



Maa kaevamine ja riisumine

Emme geodeesia kodutööst läbi murdmas...

Türgi

Türgi 23.04-30.04

Päev enne minekut Pirita rannas

Esimene päev: 

Tulemine: kuna lennuaeg on 5:30, siis murdsime esmaspäevast päevakava ning lapsed jäid lōunauinakusse panemata, selle asemel panime nad varem ööunne ning 21 oli vaikus majas. Endal ei tahtnud aga uni kuidagi nōnda vara tulla ning kui Miini 0:45 pissile tahtis ning pärast seda arvas, et tema on nüüd maganud küll, hakkame minema, siis tekkis küll kerge ahastus. Kuidagi moodi poolniheledes  suutsime kolmeni ära magada. Annal oli sügav uni ja teda ei häirinud Duracelli jäneseks maskeerunud ōde üldse segavat. Lōpuks sai temagi ülesse ja riidesse. Kollane takso juba ootas, lennujaamas teatati, et nemad on siin juba käinud. Kohver ära antud, tegime terminalis varahommikuse vōileiva ning siis boardingut ootama, ōnneks oli meie tulek hästi planeeritud ning kaua ootama ei pidanud.

Lennart Meri lennujaamas

Väike kisma tekkis sellega, et kes akna poole istub jne aga peale ōhkutōusu varsti kustus öine niheleja ära ning teine nautis iPodis uue meikimismängu avastamist. Neli tundi sōitu läks suht kiiresti ning teel bussiga hotelli lasi ka suurem reisisell silma looja, sest häälest ja tegudest oli aru saada, et varajane ärkamine annab tunda.

Duracelli jänku kustumine

Hotelli jōudes pandi meid koos kohvriga golfiauto peale ning hoolimata sellest, et meie tulevase 7-päeva kodu asus retseptsioonimaja kōrval, tehti meile väike tuur ja näidati, kus midagi asub.

Tuppa astudes tundus et see pole eriti moderne (vōrreldes eelmise aastaga) ning tundus külm. Pōrandad plaaditud, aknad väikesed jne. Hiljem leidsime soojaandva nupu ülesse ning olemine läks lahedamaks. Meil on kaks tuba, tüdrukute toas lükkasime voodid kokku, et neil julgem oleks, see on ka teleka tuba. Ja vannituba, ilma vannita aga vahvalt värviliste mustritega plaaditud.

Territoorium on suur ja roheline aga vōrreldes eelmise aasta hotelliga, siis tiba väsinum. Siis selga natuke ōhemad riided ning kuna kella 11ni sai hommikusööki, siis ruttasime kärmelt sööma ning peale seda ümbrusega tutvuma. Lapsed muutusid selle jooksul väikesteks vasikateks, kes kevadel ōue lastakse. Tōsimeeli noh, igat rohuliblet oli tarvis katsuda, mere ääres kiljuda ning joosta-joosta-joosta.

Järgmine päev: Hommikune äratus 6:44, Miini tahtis pissile ja nagu teada, ei jää ta peale seda kunagi magama vaid kukub meie voodis nihelema kuniks suudab meid sōna otses mōttes voodist välja süüa. Kuniks neile patsid pähe sain, said nad kahepeale kätte iPodi ning enne sööma minekut jōudis tōsta pead esimene jonnituur, et suur ōde sai rohkem mängida kui noorem jne. Hommikusöögiks küsiti friikartuleid, kui aga visuaalselt selgeks sai et neid hs-ks ei pakuta, siis sobisid ka maasikapallid piimaga ja keedumuna. Anna sōi mingeid vorste, näksis kahe magusa saia nurka ning tahtis ka lōpuks maasikapalle piimaga. Pärast sööki oli meil plaan hommikupoole viibida rannas ning valvata vahetustega lapsi. Enne seda aga ootasime Tez Touri esindajat, kes leppis kokkusaamise juba eilseks aga välja ei ilmunud. Hommikul oli uus kutse tänaseks  kokkusaamiseks aga kella 10.30 polnud teda ikka kohal ning meie oma päikest tema peale rohkem ei suvatsenud kulutada. rannas käidud, liivalossid ehitatud, jälle sööma.

Tüdrukutega on lihtne-mōlemale friikartulid, Miinile liha juurde ning magustoiduks ühele jäätist ja teisele maasikaid, lihtne. Aga endal on raske, oi oi kui raske. Silmadega sööks veel ja veel aga kōht, kuramus, tōrgub vastu ning kaal kodus kapi all näitab juba ammu numbreid mida seal kolla ei tohiks.

Toas kōik Mikud-Mannid kreemiseks ning Aquaparki, kohta, millest räägitakse söögi alla, söögi peale ning vaieldakse, et nemad ikka ei usu et see vesi seal nii külm on jne.

Tänaseks on ära lōhutud Anna kätiste  mōlemad välimised sektsioonid ja ühe Miini oma, pōhjuseks arvatavasti liutorud. Basseiniga on kehvad lood, sest neist ei saada kuidagi välja, ise sinised ja külmast värisevad. Aga muidu on lahe, et siin on torud, kus ka nemad saavad lasta. Miini tegi aga koledat stseeni bassu ääres, aga ju selle taga oli väsimus. Hetkel meil teine päevakava ning uneaeg sassis, kell 16 on praegu uinaku aeg.

Pærast uinakut tekkis meie voodisse  iFamily, igaüks nokkimas mingisugusest iAsjandusest mänge. iSick. Siis oli juba ōhtusöögi aeg ning pärast seda käisime receptonis wi-fis, aga kuna meile kōrgtehnoloogiliste ja kiirete internetiühenduste austajatele venis siinne nagu tigu, siis loobusime ruttu. Selle asemel läksime uudistama, et mis mujal toimub. 21.30 algas Madonna show, mida mingi tantsugrupp esitas aga enne seda leidsime üles lastedisco, kus siis meie discopepu vol Esimene aknaklaasi peegeldusest ennast jälgis ning jalga keerutas. Natuke vaatasime ka Madonna showd aga kuna ööd on siin jahedad vōrreldes kuuma päevaga, siis pärast teist numbrit lahkusime. 

Kolmas päev: äratus natuke hiljem, nii 8 ajal, mis on puhkuse ajal juba rohkem talutav. Plikatele patsid pähe ja sööma. Pärast seda tagasi tuppa, poslamasla peale, ujumispüksid jalga ning suund ranna poole. Eile oli suhteliselt igav, seega otsustasime kohalikust hotelli minimarketist vōtta ühe ämbri-kühvli komplekti. Ma ei tea mis me sellega kodus peale hakkame, sest neid on meil seal üpris palju, aga vähemalt oli rannas tegemist. Siin on suhteliselt kivine rand ning korralikku liivalossi ehitada raske aga ämbriga annab vett ikka vedada. Kuna rätikupoiss oli jälle varem kui kellaaeg ette näeb, jalga  lasknud, siis ei saanud rannarätikuid ära anda ning sööma pidime minema toa ringiga. Pärast sööki vajasime kärusid mis toetaksid kōhtu altpoolt.

Ma enam ei teagi mitmes päev on aga polegi vahet, sest kōik päevad on väga sarnased. Hotellist väljas me ei käi, sest siin pole midagi, lihtsalt üks tavaline igav tänav täis tolmu ning ühele hotellile järgneb teine. Ja üle tee on kolmanda hotelli tagahoov ja ei mingit vaadet. Beleki küla peaks siin lähedal olema aga see on piisavalt kaugel et plikadega jala sinna mitte minna ning seekord oleme tulnud reisile nagu mingid ohmud, sest meil pole sentigi sulli kaasas.  kohalikus marketis kust ämbri ostsime, käisime mitu päeva uurimas, kas makseterminal nüüd töötab, et saaks vōla kaelast ära ning täiendasime päevituskreemide varu. Tunduvalt odavam oleks siiski kodust kaasa osta nii, et 1,5pudelit per nase, sest seda möglamist siin jagub. Üldse tulime me seekord kuidagi lahjalt, üks kohver pere peale ning koti kaaluks oli vist 15,... Kg?! Ok. Siinolles on selgunud jah paar asja mille vōiks järgmine kord kaasa vōtta, nagu nt varbavahe plätud. Plikadele ikkagi ka pikad retuusid kleidi alla, sest ōhtusöögi ajaks läheb ikka jahedaks.

Mis siis veel huvitavat? Muidu tore hotell, Güral Premier Hotell siis nimeks.

Osad majad veits vanemad, teised uuemad. Merevaatega pole probleemi, sest majad asuvad kōik  territooriumi kaugemas otsas, mere poole jäävad basseinid, amfiteater, baarid, lastemänguväljak, ka mingi väike lōbustuspark, aga seal me pole kunagi kedagi näinud. Tutvustuses oli kirjas et üks tund tasuta, siis on aga igal atraktsioonil peal 3€.

Negatiivne on see, et rannas ja selle lähedal pole wc-d, baar on aga wc-d pole. Jube lahe on väikelapsega, kelle häda tuleb ruttu, lipata läbi hotelliterritooriumi restorani (mis on esimene koht, kus wc asuvad ), samas kui hotelli sissepääsu ees on silt, mis keelab siseneda plätudega, paljajalu, ujumisriietega ning palja ülakehaga. Aga otseloomulikult on lapsevanema esimene mōte, kui laps tahab pissile, et paneme riided selga, jalanōud jalga ja siis läheme. Ei ole ikka midagi nii, kahmad lapse ja lähed-aga kui "paljalt" restores ei lasta ning toavōtit sul ju ka päevitusriiete taskus ei juhtu olema, siis kōmbidki tagasi, kaenlas laps, kellel silmamunad juba kollased.

Teine selle koha miinus on häirivad fotograafid, kes sind esimesel päeval kohe sihikule vōtavad ning piirama hakkavad. Ja pääsu neist pole, sest nad on "fotolabori" täpselt restorani ette seadnud ning muud sissepääsu pole. Annakas poseeris  esimesel päeval ning sai "onuga" suureks sōbraks,  Miini näitas kohe oma pōlgust ning arvamust asjast, puges emme selja taha ning näitas keelt. Kui onuke järgmisel päeval randa ka pildistama tuli ning Annakat niipidi ja naapidi pildistamiseks väänas, hakkas ka minus pōlgus kasvama. Miini oli jälle kindel, et tema ennast pildistada ei lase, olgugi et onuke palus mul lapsele öelda, et vaadaku kassi ja ise kräunus. Miini jäi endale kindlaks ning minul vaid öelda, et no means no. Ning onuke teatas, et tough kid! Siis ta kutsus meid ōhtul pere pilti tegema, esimesel korral me ei läinud. Siis seisis konkreetselt käed puusal, et me ju lubasime! Meie tegime hädavale, et lapsed magasid. Järgmisel päeval sama lugu, et teeme perepildi. Miini nōudis ruttu sülle ning peitis näo ära, mis oli selge vihje, et sellest midagi välja ei tule. Siis ta haaras Annakal käest kinni, et sa oled täna nii ilus ja kukkus jälle poseeringuid seadma. Siis mul sai hing täis, et ta pole mingi playboy, vaid 4-aastane ning tegime sealt vehkat.  Nüüd ta käib pigem mööda ja vaid hellotab viisakusest, muidu ta jäi meile igalepoole ette ning hellokittitas ja püüdis lastele huumorit teha.

Lasteklubi aktivistid püüavad neid ka oma tegemistesse meelitada, kui aga selgitustööd teha, et nad räägivad ainult eesti keelt, siis taanduvad. Ja mänguplatsil kiigele hoogu lükata vōime me ise ka, sest ega nemad meist, ja meie neist väga kaugele lähe.

Päevad mööduvadki nii, et hommikul peale ärkamist kreemitame kogu pere kokku, siis ämbrike kaasa ja hommikusöögile. Sinna on kaasa vōetud ka värviraamatud ja pliiatsid, millega Annakas oma aega sisustab kui krōbe šokolaadisai söödud. Miinikat värvimine ei huvita, tema läheb pärast laudlina plökerdamist sipelgaid pōrandalt otsima. Siis wc-st läbi ning randa. Seal siis kas kiusatakse teineteist, mängitakse koos, korjatakse issiga merekarpe vōi jalutatakse emmega mōōda veepiiri edasi-tagasi. 12 ajal korjatakse asjad kokku, pestakse liivakäkid lasteks, pannakse kleit kah selga ning siirdutakse lōunasöögi poole. Kuna aga tee peale jääv mänguplats, siis vaja seal kiikuda, rippuda, liugu lasta.

 Pärast seda saab kōhtu tankima minna-kōige pealt tsikkidele friikartulid ketšupiga ja tops jogurtit kaasa, siis otsitakse koht, üks jääb "pudipōllesid", loe:salvrätikuid ette panema, samal ajal kui teine toiduorgia ukse vahelt siseneb. Ja siis need vanemad käivad kord vōi kaks, püüdes proovida kōike pakutavast heast-paremast, lōpetades magustoiduga. Ōnneks kaob uudsus paari päevaga ning kōige suurema taldrikuga tuuakse meie lauda maasikaid. Siin on hetkel nimelt maasikate tipphooaeg. Nämma! Siis kui kōht maasikatest valutab, siis toa poole.

Siis käib arutelu, kes kui hästi käitunud on ning kes kui palju köhib, ja kas üldse peab ikka iga päev basseinis käima ning millal, kas enne vōi pärast uinakut. Ning kui see kōik on läbi vaieldud ning kokkulepitud, et teeme ühe ringi ja KOHE kui emme-issi ütlevad siis bassust välja, siis trikood selga, ülakeha kreemiseks ning Aquaparki. 

Kuna kätised olid sandistunud, siis puhusime ka vestid ōhku täis aga järgmisel päeval oli ka selle üks osa saba andnud, probleem vist torudes, mille külgedega ennast pidurdatakse, kui juhtub, et jänes on trikoo vahele pugenud.  Paar korda torudest, liumägedest alla ning laevabasseinis mäng nimega "Appi hai (loe:issi) tuleb" mängitud, kupatab emme lapsed bassust välja, issi tavaliselt, et tunda end täiskasvanuna, suundub ka suure basseini, mille ääres väikesed huvilised vaatavad kuidas ta ujub ja seletavad, etnemad niimoodi ei oska. Siis on üks jäätisering ning kui nahk soojemapoolsem, siis lōunauinakusse.

Pärast seda tekib iFamily ning ōige pea hakatakse öhtusöögile minekuks ettevalmistama patse, riideid jne. Kui söök söödud (siia vōib teha copy-paste lōunasöögi osast), siis tavaliselt oleme teinud jalutuskäigu mere äärde, otsinud kuud, vaadanud kasse ning arutanud selle üle, kuhu kilpkonnad läksid. Nimelt on siin rand, kuhu kilbiomanikud tulevad munema ning hotelli territooriumil on neid nii mōnigi.

Samuti siblivad siin ringi kanad-kuked ning närvkanad (tgl vist küll pärlkanad) aga kui keegi vähe kōvemat häält teeb, ajavad nad kaelad ōieli ning kukuvad närviselt vadistama. Lisaks munejatele (kanad, tuvid ja kilpkonnad), on siin veel palju kasse, kes inimesi pigem pelgavad aga kellel on siin eraldi maja, mis kannab nime Cat House.

Killuke Miini naljanurgast: issi küsib: "Miini, kus su hääl kadunud on?" Miini mōtleb natuke ning teatab: "Tuli suust välja."

Siin on ōhtuti ka show. Ühel ōhtul oli sius Madonna järgi. Siis oli mingi tantsushow aga peale paari nr otsustasid tüdrukud, et nemad rohkem ei taha. Üks ōhtu oli ilutulestik aga kuna see oli väljakuulutatud 21.30 ja meie läksime tuppa riideid vahetama, kui äkki hakkas pihta, nii 15 minutit varem, siis tormasime välja, natuke ikka nägime. Järgmine ōhtu oli jälle tantsushow, kuna vahepeal oli modernbalett vms, siis plikadele ei pakkunud erilist huvi (ju me ehmatasime nad Vikerkaare 2,5h kontertiga ära ning nüüd arvavad, et less is more) ning nemad läksid issiga mere äärde ning mina vaatasin show lōpuni ja mulle meeldis. Pärast selgus, et nad on pärit Venemaalt, tulevad siia märtsist-oktoobrini. Kui lapsed mere äärest tagasi tulid, teatasis nad, et nemad nägid siili.

Viimane päev, homme hommikul peame minema lennukile. Ōnneks on tibinad harjunud magama veits kauem, seega saab sliipida 8.30ni. Siis kreemitamine, söömine ja randa. Kahel viimasel päeval olen nad korraks merre ka lubanud, muidu on seal vesi ikka jahe. Ise käisim vist 2x vees jahutamas ning Alo siis täna. Venitasime rannas vähe kauem aga kuna kōht oli alles hommikust suht punnis, siis läksime hoopis mänguväljakule. Seal jutustasime niikaua nö lastehoiu töötajaga kui lapsed joonistasid/mängisid. Et siin töötada peaks oskama 4 keelt: türgi, inglise, saksa ja vene. Ning kui ma ōigesti aru sain, siis on tipphooajal töötajaid ... Ning türgi nimed tähendavad alati midagi, tema nimi oli seotud roosidega ja teise naise nimi tähendas tunnet. Siis käisime söömas ning peale riiete vahetust läksime basseini. Siis vōtsime kuivamise ajaks ühed jäätised ning tulime tuppa tuttu, kuhu aga hästi jääda ei taheta. Mina sisustan oma aega muljete kirjapanemiseks ning Alo on internetis. Varsti viskan ka mina silma looja, sest mida sa siin ikka muud teed kui sööd, päevitad ja magad. Muidugi vōiks veel päikest saada aga kuna mul nägu niikuinii päikest omaks ei vōta, siis ma ei viitsi ennast närvi ajada rohkem ja teen hoopis lōunauinaku, sest siit koju naastes ootab mind ees suvine töine hooaeg ning viimane kooli nädalavahetus ning eksamisess. Lōunauinak tehtud ning kuna kell juba palju, siis ōhtust sööma. Oli üllatavalt soe ōhtu ning sōime ōues. Uus rahvamass on peale tulnud ning üha rohkem alasid on avatud, et nad kōik ära mahuksid. Kuna tegemist on hotelliga, kus on tohutult palju tenniseväljakuid, siis alguses oli siin palju saksa tennise mängijatest turiste. Uus sats on rohkem poolakaid ning ōige pea pidid saabuma venelased ja kašahid. Eile rannas hōivas üks poola pere meie laste ämbri ning kui Alo läks küsima et kas see on nende oma, siis alguses et jaa, on küll. Alo küsis siis, et kas nad on kindlad? Siis et.. oi, see vist pole jah nende oma. Lapsed said vähemalt ōppetunni, et kui emme-issi ikka räägivad, et hoidke oma varandust oma lähedal, siis tasub seda teha. Ōhtupimeduses mängisid lapsed veel pikalt mänguväljakul ning siis läksime tuppa pessu ning kohvrit pakkima.

Kojumineku päev: algas kell 6, sest buss pidi meid peale vōtma aga meie saime varem ning buss oli ka juba kohal. Siis kohver ära ning erinevatest kontrollidest läbi ja siis kerge eine ning lennukit ootama. Lennukis: üks nōudis akna alla, teine iPodi ning meie Aloga tōdesime, et varem me reisisime ikka koos, nüüd nagu eraldi. Samuti on einestamisega, me ei teagi kas me lauas koos ka sōime, vist oli nii et üks tuli, teine läks. Tüüpiline perereis kahe väikelapsega. Järgmine reis olgu ilma lastega ja vb pigem üks pikem nädalavahetus, nt Amsterdamis vōi mōnes muus Euroopa pealinnas.

Aprill

Väike kokkuvõte aprillikuistest tegemistest:

Esimesel aprillil oli mul ühe koolis antud kodutöö tähtaeg. See põhines ajalooliste kaartide lugemisel ning pidi tegema ühe koha kohta jutt, et mis u 100 aasta jooksul muutunud on. Mina tegin selle siis oma sünnilinna järgi ning pean tõdema, et see oli äärmiselt huvitav ja informatiivne ettevõtmine.

Kolmandal käisime täditütre sünnipäeval.

5.-7.aprill oli kooli nädalavahetus. Geodeesia oli suhteliselt karm, sest mitte midagi ei saanud aru kuna õppejõud rääkis kord üht kord teist. Sama päeva hommikul käisid lapsed vanaema ja issiga sugulase poja sünnipäeval.

Terve järgmise nädala tegelesin peaaegu iga päev geodeesia kodutööst arusaamisega. Esmaspäeval viisin lapsed aeda/hoidu aga Miinika tõin koju, kuna ta hakkas nutma (mis tema puhul on väga imelik, et ta jääda ei tahtnud ning ma ehmatasin ära, et äkki on lapsega midagi viga). Teisipäeval käisin juuksuris, nüüd jälle vähe värskem tunne) ja uurisin drenaaze jms. Kolmapäeval olid lapsed kodused. Reedeks olid muud plaanid tehtud aga kuna mulle helistati juba hommikul lasteaiast et Annakas oksendas, siis tõin ta koju ning nii see läks.  Pühapäeval pidime sõitma Keeni Melina sünnale aga kuna Miinikas terve hommiku köhis, siis otsustasime et ei hakka minema.

Terve järgmine nädal olid lapsed kodus, et valmistada nende köhasid tulevaseks nädalaks ette. Esmapäeva õhtul käisin kursakaaslase juures maketi jaoks savist puid voolimas ning paigutamas maketile. Muud päevad kulgesid taas geodeesia ülesande kallal. Neljapäeva hommikul viisin lapsed arsti juurde - esialgne põhjus Annaka öine imelik hingamine, igaksjuhuks on pandud aeg ka Lastehaiglasse nina-kurgu-arstile ning saime ka saatekirja röntgenisse, et näha, kas temal ka adenoididega probleeme või mis. Perearst vaatas lapsed ka üle ning meeletult köhival Miinikal kops ja kurk puhtad, lihtsalt tugev nohu. Annakal samuti kõik puhas (kops küll teise kõlaga kui nooremal õel aga siiski ok). Said rohu ka, et järgmisel nädalal oleks võimalik reisile minna.

Nüüd siis kool. Esimene päev kolmest on poole peal. Makett on ettenäidatud ning õhus on jälle pinge, seoses järgnevate kodutöödega. Jipikajee, koool!!! ;) Idee poolest peaks järgmine sissekanne tulema reisist, millest puudub veel eelmise aasta kokkuvõte. Laiskur :D

Puhh...palju tolmu...

.. ja ämblikevõrke lendas sellelt leheküljelt?

Mis siis toimunud märtsikuus? Väike piiga on käinud lastehoius üle nädala :) Pärast oppi sai nohu, siis käis nädal hoius, siis jälle nädal kodus ja nädal hoius. Suurem käis 3 nädalat, koos mõne popipäevaga ning naistepäeva õhtul tõusis järsku palavik 38,8. Seda jätkus kaheks päevaks, terve ülejäänud nädala oli ta lihtsalt isutu, suure nohuga  ning vajus õhtul kiiresti ära, kõrget palavikku ei esinenud. Ja siis nv jälle palavik 38+ ja ka kaks päeva. Esmaspäeva päeval sain aja asendusarstile, kes lasi vereanalüüsi teha. Kui vere normaalne näitaja on 8, siis tüdrukul oli see 107! Kopsust midagi ei kuulnud aga määras AB, uuel nädalal läheme vaatame mis edasi saab.

Peale eelmist kooli nv tabas ka mind hirmus nohu, mis ühel hetkel lõi nii kinniseks, et lõi kõrva valu. Seega läksin ka mina pereõe vastuvõtule. Vasakpoolne valu nihkus õhtul paremasse ning valutas öösel kella kuueni. Kuna ma samal nädalal õppisin usinalt maastikuarhitektuuri ajaloo kontrolltööks, siis oli see "tõbi" piinaks ikka küll. Praegugi on selline tunne, et ninast ülesse poole on hoopis muu maailm - kõrvad kumisevad, sumisevad ning kõik hääled on moonutatud ning summutatud ning tasakaalutunnetus on puudulik..

Mida huvitavat veel? 2.märtsil käisime lastega kinos Kollide Kompaniid vaatamas ning oli koolinv. 9.ndal märtsil Stini uues korteris sünnipäeval, mis oli väga tore, sest lisaks teistele toredatele inimestele liitus meiega Skype vahendusel ka Suive. 13.ndal käisin Meriti, Evelini ja Maarjaga Kukes viimase sünnat pidamas. 15-17 oli koolinv. 18.ndal käisin uue passitaotlust sisse andmas, sest vana saab aprillis läbi (sellega koos ka ID-kaart). See oli siis ka see kõrvavalu nv ning paras piin, kuna palju oli õppimist ja Anna oli kodus ning päevane õppimine  nagu oli, siis isegi mina püüdsin öösel õppida. 5.ndal oli pulma-aastapäev aga kuna ma olin ikka haiguse pärast õpijärjega maas ning laupäeval oli suuuuur kontrolltöö, siis lükkasime õhtusöögi laupäeva õhtusse. Mis oli väga hea mõte, sest siis ma ei pidanud KT pärast põdema ning sain pühapäeva õhtul peale toredat laupäevaõhtut kaua magada, nii 11ni :D Ammu pole nii hea uni olnud (muidu ikka 7 - või enne seda - Miini viimasel ajal ärkab 10 min, enne 7) ja öösel 1-2magama.

Laupäeval, puu-pulma-aastapäeval käisime vanalinnas Bonaparte´s söömas. Väga maitsev oli ja tore nagu meil ikka on ;-) Kitsejuust, part ja tavaline cream brulee olid keeltallaviivalt head.

Veebruar vol 2

Hei kõigile, kes aegajalt sellel leheküljel silma peal hoiavad.

Teen nüüd väikese kokkuvõtte veebruari teisest poolest: 12nda hommikul olime noorema preiliga oodatud Tallinna Lastehaiglasse. Kuigi mulle kaks kuud tagasi öeldi, et olge valmis üleöö jääma, siis toetudes sugulaste kogemustele, ma muidugi seda tõsiselt ei võtnud ning öiseks haiglasviibimiseks ettevalmistusi ei teinud, läksime nii "kaks-kätt-taskus, õhtuks oleme kodus" teadmisega. Sellele mõttele tõmbas aga doktorihärra kohe joone alla ning kirjutas meid haiglasse sisse. Läbi kummaliste keerdkäikude ja allkorruste jõudsime lõpuks neljandale korrusele, saime voodikoha ning "kauni" pidzaama. Ja siis algas ootamine. Ootasime 11.20ni kui tuldi ja anti poolik tablett tibile, kes ei paistnud üldse selle moodigi, et tema sellest ära vajuma peaks. Teised sõitisid palatist muudkui sisse ja välja oma vooditega ning nii ootas temagi, millal sõitma saaks minna. Aega tegime parajaks kahe raamatu seltsis, mille kaasa võtsime.

11.40 sõidutati ta minema. Siis oli tal veel hea tuju, lehvitas ja naeris. Ja mina nüüd jäin mina ootama. Teadsin, et op kestab umbes 15-20minutit, sealt edasi viiakse ta toimuspalatisse kus teda pool tundi peale narkoosi jälgitakse - see tundus mulle kõige halvem aeg, sest mida peab tundma üks pisike kolme aastane laps, kellel on valus ja emmet pole juures? Halvasti, väga halvasti. Nii oligi, kui ta lõpuks tagasi toodi. Segaduses ja minu peale solvunud/kuri, et ma mind polnud. See muidugi lõi ka mind natuke liimist lahti. Natuke pahurdades, vajus ta ühel hetkel unne ning magas tunnikese, kui välja arvata paar nutuhoogu. Ärgates tahtis palatist välja ning soovis koju. Seda palvet ma täita ei saanud, kuigi koguaeg jäeti otsad lahtiseks, kui uurisin, et ehk ikka? Õnneks oli lähedal üks mängunurk ning meie õhtu möödus seal akna peal, sest mängutuju kui sellist ei olnud. Emotsioonid olid mõlemal suht laes. Kaheksa ajal õhtul hakkas ta rääkima, et ta tahab tuttu. Läksime siis palatisse, kus oli veel kolm last ning nende emmed-issid. Mõni laps alles 19 ajal magas, seega oli arvata et need 21 päris magama ei jää. Miini aga uinus paar minutit enne üheksat ning magas enamuse ööst. Ühe või kaks korda tuli vist läbi une meelde ning nuttis, püüdsin rahustada ning tudisime edasi. Kui seda magamiseks nimetada saab. Lubatakse ju küll saatjale kohta välivoodis, kuid kõik lapsevanemad v.a üks issi, kelle laps magas veel väikematele mõeldud voodis, magasid lastega samades voodites, samade tekkide all. Ütleme nii, et tuba oli megapalav ja padjapüüri alune kile sahises koguaeg ning padi oli pigem klomp kui asi aga... paha siga, mitu viga :) Õnneks elamime öö üle. Doktorihärra, kes patsientidega ega nende vanematega eriti ei suhelnud tegi hommikul kiire ülevaate, ahah, ok korras, võite minna ning erinevalt doktoriproua patsientidest ei saanudki meie teada, et mis seisukorras/suured-väikesed piiga adenoidid olid. Palatisse tagasi jõudes olid tädikesed juba voodiriidedki ära vahetanud ning põhimõtteliselt oligi meid haiglast välja visatud. Kammajaast, mis veel seoses parkimisega oli, ma hetkel rääkida ei viitsigi. Minu jaoks see kogemus eriti meeldiv ei olnud. Op läks hästi ja kodus olles on ta kõik ebameeldivused unustanud aga ikkagi.. brrr. Sealt sõitsime burksi ning koju magama ja kakale (preili esimene asi koju jõudes oli see, et ta tahab potile :) )

Peale oppi on ta nüüd kodus olnud, sest sai ming nohu oma adenoidivabasse ninasse aga tal on IGAV ning ka mina loodan (enda närvide pärast), et järgmisel nädalal on ta juba vinks-vonks ning läheb ja kiusab oma lastehoiu sõpru ka natuke.

14ndal sai vennapoeg 7 kuuseks, siis käisime nende juures väikesel sünnal ning kuna ma olen teda natuke hoidnud viimasel ajal, siis siit üks pilt ka sellest rõõmurullist



Uus nädal algas linnas, sest viisime härra lennukile, kes sõitis Austriasse suusatama. Järgmisel päeval käisime kodulinnas lumelinna uudistamas, lillepoes ning Hesburgeris. Seal tabas mind täielik hämming, sest kui lapsed on friikad kätte said, siis saabus täielik vaikus. Nad lihtsalt nautisid! Ja mina vaatasin silmad suured, et kuhu need minu lapsed nüüd läksid?

Reedel oli suuremal preili vabariigi aastapäeva teemaline aktus ning lasteaeda läks ta sel päeval sellises outfitis:

Aga kui kellelgi on probleem, et vaja uut seljakotti, siis Miini on leidud lahenduse:

24.02 - vabariigi sünnipäev

Olime me ka meie tublid (pärast pikka ärkamist ja reisiväsimusest toimumist) ning läksime paraadile. Jõudsime muidugi päris hilja, sest parkida polnud kusagil aga kohale jõudsime. Meie ei näinud midagi, osalt seetõttu et rahvast oli tõesti palju ning teisalt seetõttu, et laste kukil hoidmisest oli müts silmadele vajunud. Ilm oli ju megailus ning lastele meeldis, eriti lennukid, need tossuga.

Ja alates tänasest algab kevadeks saledaks kampaania (number kaalul pürgib üha lähemale numbrile, mis mulle üldse ei meeldi), nii et vähem söömist, rohkem liikumist!!! Juuni on juba ristitud pulmakuuks, seega ruttu-ruttu tegudele.... :)



Kodu(igatsus)

Selle nädala alguses ühendati maaküttekatlad elektrivõrku ning kuigi ma ise pole sinna veel jõudnud, siis kallis kaasa on korduvalt seal käinud ning särab nagu säraküünal, sest majas on nüüd 18 kraadi sooja. Ühel hommikul ütles isa, et ta ei saagi enam saabastega tööd teha, sest jalad hakkavad higistama ;) Ning elektriradikad sai välja lülitada, mis on ju uue aasta elektriarvetega võrreldes hea :D Nüüd tuleb garaazilagi valmis teha, siis saavad torumehed veetorud ära vedada ning vendimehed veel mingeid torusid kusagile panna ja siis pidi hr A garaaziseina riiulid panema ning hakkama sinna asju ladustama :D

Arvutasin ka ühe kuupäeva välja, millal võiks sisse kolida, härrale ka meeldis, kuigi arvas, et selleks ajaks meil parketti ja paljusid muid asju pole aga vähemalt oleks kodu, kus pere saaks koos olla. See tähendab seda et soolaleivapidu saab alles siis kui mööbel ka sees. Mitte et mulle ei meeldiks seal, kus me praegu lastega elame, väga meeldib, aga tahaks juba OMA koju. Kohta kus õhtuti perega kokku saada, õhtust süüa, koos unejuttu lugeda ning koos uinuda. Samuti kevadel esimesed taimed maha istutada ning ehk lastele esimene hernepeenargi aianurka teha. Seda uut kodu ootavad vist ka lapsed, sest Pirita kodu on neile ilmselgelt väike ning "metsa"lastena kasvanutena, ei saa nad aru, et koguaeg ei saa joosta, hüpata, koridoris kõva häälega joriseda. Ka toalilled ootavad kärsitult, et millal saaks suurematesse pottidesse ning rohkem valgust (Pirtal asub korter õhtupoolses küljes). Neid on mul 17 ja enamus tahaksid juba suuremat kasvukohta.

Väike piiga on suur kokkamisfänn aga linnas pole ruumi koos kokata, ma ei saa teda pliidile istuma seada või otsapidi kraanikaussi torgata. Töölaual istudes pole mul jällegi ruumi toimetamiseks. Teises kodus paigutatakse kaks tooli puupliidi kõrvale ning jälgitakse suure huviga mida vanaema teeb ning aidatakse soola või muud lisada, samuti koogitainast segada või mune kloppida.

Igakord kui seal käin on tunne nii õige ning lahkuda on raske, sest tahaks ju juba jääda...

Eriarstid

Käisin nüüd lastega silma- ja hambaarstil ära. Nii silmad kui hambad tunnistati mõlemal terveks. Silmaarst tahab mõlemat enne kooli näha ning hambaarst soovitas kaks korda aastas neid külastada, et lastel tekiks harjumus ning jooksvalt hoitakse hammastel silm peal.

Kolmapäeval käisin noorema tüdrukuga vereanalüüse andmas, sest tuleva nädala teisipäeval peaks tal olema adenoidioperatsioon. Näis kuidas seda aktiivset piigat suudan hoida peale oppi vähem aktiivsena.

Eelmisel reedel algas mul kevadsemester. Püüan siin meenutada ja värskendada oma teadmisi dendroloogia vallas, et ülekandmise test ära teha. Seda on aga kohati raske saavutada, sest koguaeg keegi küsib midagi, jutustab, tahab midagi minust :-D Maastikuarhitektuuri erikursuse õppejõule peame valmis meisterdama mingi pargi maketi ja maas.arh.ajaloos tuleb kuu aja pärast vaheeksam, nii et tegemist jagub.

Samuti on natuke rohkem kuu kui pärast üks tähtis tähtpäev ning eile kuulsin väikest vihjet selle kohta, mis on jeee ... :-P

Tasapisi olen ka sõbrannale pulmakorraldaja eest aga see on fun. Samas peaksin kohe kohe kätte võtma ka ühe projekti, sest kaugel see kevadki on ning ühe lubatud lillepeenra kavanda ka valmis viskama ;-)

Kaks ei jää ilma kolmandata..

Kes nüüd arvab, et võib perelisa puhul õnne soovida, eksib. Lugu hoopis selline, et eelmise postituse kurgukriipimisest on saanud angiin. Minul. Pühapäeva hommikul olin linnas tubli ja tragi ning koristasin. Pealelõunat läks hr kontorisse tööd tegema ning mina jäin lastega koju. Mingil hetkel tunnen, et kuidagi kehvaks kisub olemise, kraadiklaas näitaski kergeid tõuse ning õhtuks oli 38,2, jep, seda pole palju aga kui sinna juurde käib valulik neelamine ja kondid/liigesed valutavad, siis on ikka kehva olemine. Hommikul hellasin arstile ning sain antibiotsi peale.

Rohkem ei soovi, limiit on täis, aitäh!!!!

Tüng...

Järgmine postitus ei tulegi kehatrimmi teemal vaid hoopis... kes tahab pakkuda? Õige. Haiguse teemal ;-) Originaalne, eksole.

Järgmise nädala veedan kodus kahe lapsega, sest kolmapäev vastu neljapäeva magas suurem piiga halvasti ning ma ei viitsinud pärast segast ööd teda aeda viia. Päev möödus nii enam-vähem ning õhtuks sättisime ennast linnakoju. Mida öö poole, seda rohkem hakkas tüdruk kurguvalu kurtma ning söögiisu oli suht nullilähedane, samuti segasid teda rahutud jalad. Tegin koduse kurgu ülevaatuse ning midagi ilusat sealt just vastu ei vaadanud. Peale magamata ööd helistasin esimese asjana hommikul perearstikeskusesse. Perearstil olid ajad täisbuuukitud aga saime aja tunni pärast pereõe vastuvõtule, kes tegi siis vereproovi ning vaatas samuti kurku. Näidus oli põletikunäitajad tõusnud ning jäime ootama "hetke" perearsti kiires päevakavas. Arst tegi suured silmad et mis? Te tahate minu juurde ka tulla või? Aga ka tema sai aru, et ilma rohuta me hakkama ei saa ning lootis, et me saame ikka tarneprobleemidele vaatamata oma ravimid kätte. Ahjaa, diagnoos- angiin :) Teine siis sellel preilil. Ma arvan, et kui ühel kaksatakse adekad ära, siis kaugel seegi ,kui teisel mandlid lähevad. Miks need haigused meid rahule ei jäta? Ma ei hakka parem mainima, et mul ka tänasest kurgus kriibib......

Järg...

Haigused käivad ikka inimesi pidi, eksole. Silmapõletik käib nagu ping-pongi pall laste vahel, ühel lõppeb, teisel algab. Samuti on taas ninad tatised ning kurgud krõbisevad. Lastehoius vist peaaegu kõigil lastel ninaalused leemendavad aga kuna Miini peaks 12ndal veebruaril minema adenoidiopile, siis oli plaanis ta niikuinii järgmisest nädalast koju jätta. Järgmised 3,5nädalat oleme siis temaga kodused ning see tähendab popipäevi ka suuremale piigale, kelle jaoks need on nagu komm päkapikusussi sees. Peale igat esmaspäeva ta küsib, et kas homme on reede??! :) Lahe on see, mis raha ma ära annan selleks, et oma lastega kodus olla (ja meie tore linnavalitsus kärpis siin kõvasti soodustusi ka nii, et jee, on tore olla selle linnakodanik - saaks maja juba valmis, saaks muid lahendusi kaaluma hakata. See et sa oled põline linnakodanik on tühine selle kõrval, et laste isa ei ole samasse linna regatud - nii maksame lasteaiatasu täies hinnas, mis tõusis 20euri. Hetkel saame lastehoius soodustust aga kauaks sedagi, raudselt mõeldakse ka sinna mingi konks, et seegi ära võtta. Linnaisad ise sebivad oma lapsed järjekorraväliselt lasteaeda aga teised maksku kaks aastat järjest ülikõrget hoiuhinda. poliitika!) <--- mul selle koha pealt täiega .... keeb...

Täna olin tubli ja panin lastele hamba- ja silmaarsti ajad kinni. Mis ajast maksab lapse silmaarst 25,50eurot? Samuti ei saa ma aru miks arsti vastuvõtt peab ka lastele maksma 5euri? Täiskasvanutel veel ok, aga lastel? Endale ei saanud üldse arsti aega, sest kõik ajad kuni märsti lõpuni on täis. Normaalne.

Lõpuks sain oma eksamihinde ka teada: 5!

Järgmine postitus tuleb sellest kuidas ma hakkan kaalu jälgima  :) Võinuh, pigem trimmima, Sihtmärk:

Talv

Üldiselt mulle meeldivad kõik aastaajad aga selle aasta talv mitte. Ma kohe ei teagi miks. Tänavune tekitab minus eriti rõhuvat tunnet, välja ei kutsu kohe kuidagi ning kogu aeg oleks nagu külm nahavahel. Päikest on näha nii harva ning mulle kui suvelapsele on see piinav. Kui saaks, siis magaks terve päeva ja siis öö ka otsa ja seda kuni kevadeni välja.

Kui üks lastest on lumest vaimustatud, siis teise õue meelitamine on paras kunsttükk (samas kui ma ise ka eriti minna ei taha, siis on ju loogiline et olen halb eeskuju - kuigi ma nende ees seda välja ei näita). Aga õues on lahe:

Tahaks panna siia video, aga miskipärast minu blogspot selle jällegi ei luba. Nõõme!

Eelmine nädal oli tihe õppimise nädal, sest pühapäeval oli arhitektuuri ajaloo ja linnaplaneerimise analüüsi eksam. Kahjuks pole veel tulemust teada saanud. Kogu see maailma arhitektuuripärlite tundaõppimine tekitas suure tahtmise reisima minna, aga selleks oleks vaja nii paar miljonit eurot (kui kellelgi kipub üle olema, siis küsige mu konto nr :) ) Uue semestri loengud tunduvad ka põnevad ning tahaks juba pihta hakata.

Selle nädala alguses sai suurem plika omale silmapõletiku ning nüüd ravime seda. Ja et mitte vara ärgata, siis jäi neljapäevast ka noorem tsikk koju, lihtsalt puhkama. Miks on nii, et kui vahetevahel saavad toredasti koos mängida, siis mõni hetk hiljem on kaklus? Siis leppimine, tore mäng ja siis jälle kaklus.

Kolmapäeval külastasin juuksurit, seega olen nüüd little bit more shorter ja lighter :D

Meie kursuse näitus

Sügissemestril oli meil joonistamine ning selleks, et saada arvestus kätte, pidime oma katsetused ja kodused tööd vormistama näituseks. Nii saigi ülikooli ühele korrrusele üles seatud töödest näitus (mis küll järgmisel päeval oli hõredam, sest osad teibid tulid lahti ning lehed langesid põrandale nagu vahtralehed sügisel).

Ja minu kriitseldused. Ei midagi erilist, seega ärge pange tähele! :)

Ma ju ka alles õpin. Kuuldavasti olid hindajad olnud kogu kursuse suhtes väga sarkastilised ning isegi et halvustavad. Võimalik, et sellest grupist suuri nimesid ei tule :P

Mina olin üks neist, kes käis järgmisel päeval oma töid taaskleepimas.

Head uut aastat!

Mina luban:

1) Tema ja mina, mees ja naine, meie!

2) Lapsed. Parem ema. Rohkem kannatlikkust. Kvaliteetaeg. Pere.

3) Oma kodu.

4) Õpingud. Teadmised.

5) Sõbrad.

6) Tervis. Trenn.

7) Uued kogemused. Töö. Arenemine.

8) Oma aed.

9) Aega lugemiseks, olemiseks, nautimiseks.

10) Armastus kõige eelneva suhtes!

Miini sünnipäevapidu

Enne veel kui saan alustada uue aastaga, pean ära klaarima veel eelmise aasta viimased võlad.

29.12 pidasime maha ühe igati vahva sünnipäevapeo Pipi mängutoas. Pisike Miini sai suureks kolme aastaseks. Pidu oli lahe, suuri oli palju ning hoolimata sellest, et unustasin puuviljavaagna üldse autosse, oli süüa ja juua ka natuke. Rahvast oli päris palju - võib-olla oli asi selles, et pidu korraldati varem kui "pahal päeval".

Sünnipäevalaps (ees)

Lapsed möllasid, ronisid, mängisid ja suuremad said omavahel suhelda. Niimõnigi vanem leidis tee diskotuppa ning niimõnigi pandi poemüüjaks ;) Aeg läks kiirelt (võib-olla tundus see ainult mulle nii) ning juba oligi aeg torti pakkuda.

Printsessi tort

Kodus peale kinkide avamist. Kui emme Sylvanian Family maja mööbliga täitis ning muud asjad riiulitele paigutas, läks ta issi juurde ning ütles, nüüd oleks õige aeg maja valmis ehitada! :D Issi ütles, et ta annab endast parima.

31.12

Ning 31-e varahommikul ta saigi kolm. Suur tüdruk - see meie Mintsel. Heal lapsel mitu nime ;) Milline siis on see meie Miini? Miinis on paras ports kangust ja ise´t. Kui tema on midagi otsustanud siis nii peab saama/olema. Ja nii me kaks kanget, üks lõvi ning teine kaljukits seisame vastakuti ning põrnitseme, kumbki alla anda ei taha. Miinil on aga sarved ning nendega ta käib ja müksab ning siis paneb jooksu ja vaatab, kas teine hakkab tönnima või mitte. Aga kui näeb, et tegi teisele ikka liiga, siis tuleb, poeb sülle, teeb kalli-kalli ning ütleb, palun vabandust! Ning kui teeb midagi sellist mida ei tohiks või teab, et emmele mitte selline asi ei meeldi, siis vaatab kavala näoga ja teatab, et "emme, ma armastan Sind!" Ja siis ta korrutab seda nii kaua, kuni sa pead ütlema vastu "mina sind ka!" :D See tüdruk teeb meil nalja ka ning on üldse selline seltskonna hing. Ühel päeval, mitte ammu tagasi, läks ta issi juurde, suur 5L veepaak järel lohisemas: "issi, tahan vett!" Issi: "Mis sõna puudu jäi?" M: "Vett. Issi, vett jäi PUUDU!" Lisaks meeldivad talle loomad, kassid, koerad, lõvid, jänesed jne. Tihti mängivad nad õega loomalapsi ning kõnnivad neljal käpal ja hauguvad, näuguvad ja urisevad. Ja siis kui sa istud kusagil ning ühel hetkel on su jalge juures mõni laps-loom, siis peab teda sügama või paitama.

Miini on lumefiil, ta armastab lund, nii selles mängida kui seda süüa. Ja raketid - miks neid nii harva saab ja miks neid nii vähe lastakse? "Issi, tahan veeeeel rakettte!" palus ta kui issi oli kõik meie raketid taevasse lasknud. Aga õnneks oli veel säraküünlaid, sest need on ka lahedad, olid eelmine aasta ning ka see aasta.

Ahjaa, üks asi mida Miini veel armastab on kartulikrõpsud, sest neid saab ainult siis kui on kellegi sünnipäev. Tema sünnipäevaks ostsin paki ning kui ta paki kätte sai, siis ta musitas ja kallistas seda pakki :P Samuti armastan ta kana-klimbisuppi ja liha, liha, liha ning nädalavahetustel kohvikus šokolaadikooki süüa (teised eriti šokolaadikooki ei armasta) ja ta teeb seda ülima naudinguga ning see on ainuke söök, mille juures teda abistama ei pea ja isegi taldrik lakutakse puhtaks. Mõne teise toidu puhul muutub ta vahel laisaks aga jah kook ja liha, no problemo. Ise. Kokata meeldib talle ka. Kui läheb taigna sõtkumiseks, muna kloppimiseks, piparkoogitaigna rullimiseks - on ta kohal!

Kui ta ise viitsiks riidesse ka panna, siis oleks kõik OK. Aga riidesse panek on paras venitamine. Alati, a l a t i siis kui meie tahaks hakata kusagile minema (eriti kui on kiire), siis hakkab tema mängima, jooksma - tal on aega küll ja veel. Vahetevahel ma ähvardan küll, et ma jätan ta maha aga ega ta sellepärast kiiremini tegutse. Äkää, tema ajab oma asja. Loomulikult ei jäeta teda maha, seega hingame kõik rahulikult sisse ning palume preili Kaljukitsel hakata riietuma. Ja selle juures ta muidugi avastab, et tahtis ise nagist kombe võtta, või mütsi pähe panna või siis et midagi peab tegema just emme mitte issi ning siis tuleb külla Jonn, suure algustähega. Ja sellega kaasneb kangust, oi kui kohutav kangus. Siis tuleb mulle meelde, et teda tuleb suunata mitte käskida/keelata aga oleme ausad, lapsevanemal kipub teinekord kannatus katkema. Ja issi ütleb ikka, et kui see laps tulevikus on kanguse õigete asjade ajamisse paneb, siis jõuab ta veel kaugele. Elame-näeme!

Mängib nii üksinda kui teistega. Vahepeal leidis omale puzzled ning pusis nendega. Ronida meeldib (nagu õelegi). Raamatud ja mõningad tähed, eriti enda tähed on huvitavad.  Loeb oma nime kokku, väikese abistamisega kirjutab oma nime kokku ka. Rollimängud: emme-laps, issi-laps on käsil.

Õde. Ta on väike õde, kes polegi enam nii väike. Talle meeldivad  väga ka endast väiksemad (Even) ning ta tahaks nende eest hoolitseda. Sellepärast on ka lastehoius liider, kes pidavat nooremad mängu kaasama ning teistele palju rõõmu valmistama. Õega koos nad mängivad ja kaklevad. Ei saa koos, ei saa ilma. Aga koos on parem, sest õde on parim!

Selline lühike kokkuvõte siis meie Miinist, kindlasti on palju veel aga jutt on pikaks veninud.