Tuli talv..

Hommik. Kuulen voodis olles kuidas väikepiiga vaidleb onuga, kes keelab ta uksest välja minna. Aiman, et tüli võib tõusta päris suureks ning ronin teki alt välja. Jõudes elutuppa, löön silmad suureks, sest ööga on mattunud terve aed lumekihi alla ning väikeneiu, suur talvesõber, nõuab tuduriietes õue ;)

Esimene küsimus, mis ta küsis oli, et kas nüüd on tema sünnipäev? Seletasin siis pikalt-laialt, et veel ei ole, et natuke peab veel ootama, ja et enne peavad päkapikud käima hakkama ning jõuluvana kingid tooma ja siis tuleb rakettidega tema sünnipäev.

Tulen suurem tüdruk ülesse, poeb mulle kaissu ja kui ma ütlen, et vaata välja. Teeb umbes sama suured silmad kui mina ning põhimõtteliselt jookseb akna juurde ja ütleb: "kas nüüd on M.-i sünnipäev?" ja "Nüüd saab lumememme teha!" "Lapsed" mõtlen mina ning alustan oma seletust otsast peale. Ja seda seletust olen pidanud kordama päeva jooksul kordi.

Siis heliseb telefon. Teisel pool otsas minu kallis abikaasa. "Kuhu sa pidid täna sõitma? Kas ikka on vaja minna, kas teistmoodi kuidagi ei saa? Äkki ma võtan isa auto (kes jõudis ühe sammu ette mõelda ning eelmisel õhtul rehvid ära vahetas)? Ja lubab, et ta toob minu auto talvepapud teisipäeval Haapsalust ära! Ja paneb peale karmi käsu, et kui ma liiklusesse lähen, siis oleksin hästi ettevaatlik ning helistaksin ikka talle ja ütleksin, et kõik on okei! Hoolib vist :)

Ja mu telefon helisebki päeva jooksul korduvalt, et kus ma nüüd ikka uisutan jne.

AGa kõik on turvaliselt koju tagasi toimetatud, kõik toimetused ära tehtud ning nüüd saab istuda rahulikult diivanil, pliidi all praksub tuli, potis valmib reedeõhtune õhtusöök,juua sooja teed mee ja sidruniga ning vaadata, kuidas 26.ndal oktoobril sajab laia valget lund, nagu unenäos! (kuigi see kõik sulab ära ning alles jääb plöga, on praegu ikkagi ilus)

Kaitsen Sind...

Sellise kirjaga tassi sain ma täna panna riiulile, nende teiste kõrvale, mille olen saanud selle eest, et olen doonor.

Kui paljud ootavad 18ndat sünnipäeva selleks, et legaalselt ööklubi külastada, siis mina ootasin seda sünnipäeva selleks, et minna ja loovutada verd. Minu suureks eeskujuks oli minu suur vend, kes oli aastaid doonoriks, kuid kes aktiivse sporditegemise kõrvalt on tõeliselt hea verevarustusega ning oli juhus, kus ta pidi lihtsalt verest tühjaks jooksma. Minu teada ta hetkel verd ei loovuta aga tema naine (kes küll hetkel imetav emme) ja mina (kui ma parajasti pole rase või imetav ema) teeme seda ikka. Ma ei tea mitu korda ma loovutasin verd enne laste sündi aga peale laste sündi käisin viimati märtsis 2011 ja kuna suvine aeg mulle töö pärast ei sobinud, siis kasutasin nüüd ära olukorda, kus sain taas minna. Ja see tunne on mõnus. Eks ma vahel kardan ka, sest eelmine kord nägin, kuidas üks noor neiu minestas sealsamas aga õnneks oli minu vererõhk ja hemoglobiin korras ning kõik läks hästi.

Olen doonoriks sellepärast, et usun, et see aitab häid inimesi, kellel on seda väga ja loodan, et tulevikus, kui minul või minu lähedastel on vereülekannet vaja, on piisavad varud ning kvaliteetne veri alati  võtta.

Aidata pole kunagi hilja, kui sinagi oled terve ja sobid doonoriks, mine tee üks heategu, mis võib päästa elu!

Sügis

Mitte kuidagi ei taha mul see blogimine õnnestuda, küll pole aega, küll tuju jne.

Kätte on jõudnud sügis, mis tähendab seda et lapsed on haiged, kord üks, kord teine. (Kui tulevikuplaanid teoks teha, siis peaks edasi kirjutama, kord kolmas ja kord neljas, mis tähendaks et tööd teha ei saakski, sest see teeb ju neli nädalat ehk terve kuu). Kahe lapsega on selles mõttes poole kergem, et tööl saab käia umbes täpselt kaks nädalat kuus ;) Lisame veel kaks koolipäeva ning mõningased vihmased ilmad ning rahakotis tuhisebki tuul.

Praegu olen kodus köhiva Annaga. Eelmise kuu 5 päeva olin kodune Miiniga, keda jätkuvalt kollitavad batsillipoisid ninas.


Õpingud. sellel nädalavahetusel on kolmas kord kooli minna. Tgl küll ainult reedel, sest laupäevased-pühapäevased loengud on mul võetud juba aastal 2007/2008. Peakski tgl lõpetama oma selle nädalase kodutöö teemal `Minu tunne`abstraktse kompositsioonina ning natuke parandama eelmisel korra tehtut. Ükspäev käisin kursaõega Lasnamäel tühermaal, et vaadelda, mis taimed seal kasvavad, millised on mullad ning kõrvalolevate haljasalade taimed/kasvutingimused jne ning nüüd peaks välja pakkuma oma variandi uue haljasala kohta. Kuna geoalus oli suhtleliselt suuremahuline ning ilm vihmane, siis polnud väga võimalust seal seda uurida-puurida ning kodus selgus et tgl olime läbikäinud kõigest poole vajalikust maa-alast, seega pean vist nv korra sealt kandist läbi sõitma ning veel väikse tiiru tegema. Seda enam et õppejõud on oma ala tipp ning ülejala tegemine ei tuleks vist kõne allagi, kui keegi üldse sellel erialal siin Eesti läbi tahab lüüa.

Sattusin just täna lugema ühte artiklit, kus selgub et kuigi meil õpetatakse maastikuarhitektuuri nii mõneski ülikoolis, siis tegijaid kui selliseid ei ole, eriti neid kes tegeleksid parkide, haljasalade, linnaruumi kujundamisega jms. Tihti on huvitavate välisruumilahenduste taga hoopis arhitektid. Kuhu siis kaovad diplomeeritud maastikuarhitektid?

Maja ehitus: ilumüürid on peaaegu valmis. Ette on saanud ka aknad aga uksed viibivad, sest uksemüüja oli "unustanud" maili tehasesse edasi saata. Mõõdud olid võetud juba augusti alguses ning septembri teisel nädalal hakkasime kannatlikult ootama kõnet, et nüüd tullakse uksi paigaldama, kuid kui ise uurima asusime selgus tõsiasi, et unustati ning nüüd ootame oktoobri keskpaika. Mõnus, sest me ei taha enne elektrikaableid paigaldama hakata, kui avatäited kinni. Samuti on ventilatsioonifirma hõivatud muude asjadega ning ei kommunikeeru meiega piisavalt. Jama jama otsa. Aga muidu on mõnus käia ja olla, sest tuul ei tuhise enam ning müürid on ilusad, meile vähemalt väga meeldivad.

Lapsed: laste tervisest või selle puudumisest ma juba kirjutasin. Aga muidu on nad  väga aktiivsed ja tegusad tüdrukud. Üks käib lasteaias ning teine lastehoius. Võrreldes eelmise aastaga on lasteaialaps nagu ära vahetatud. Ei tea kas see tuleneb sellest, et laps on suuremaks saanud või on õpetajate/rühmaruumi vahetus niimoodi mõjunud aga laps tahab lasteaias käia ning see on tore, kui päev ei alga kisa ja jonni saatel. Väiksem piiga oli esimesed kaks päeva  uue lastehoiu suhtes skeptiline ning tegi lärmi aga tema puhul on arusaadav, sest teda on rohkem solgutatud ka erinevate kohtade vahel ning loogiline, et laps on segaduses. Nüüd aga tahab minna isegi siis kui õde haiguse pärast kodus on (see on muideks minu õnn, sest kahekesi on lärm suurem ning segadust rohkem :) ) Eks õhtul kui nad kohtuvad hakkavad jooksu- ja kiusumaratonid niiuinii ning kestavad seni ajani kuni silm kinni vajub. Siit ei tasu välja lugeda, et mulle oma lapsed ei meeldi võimidagisellist. Nad on väga toredad ja lahedad, oma juttude, arusaamade ja tegude poolest. Pole midagi armsamat lapsest, kes lasteaeda/hoidu jäädes saadab sind õhumusiga ning ütlusega " ole siis hea laps" tööle ning jookseb sulle silmad särades sülle, musitab-kallistab sind surnuks kui tuled. Ütleb vahetevahel keset mängu, et armastab sind või et kallis oled! Kui issi kaugel on, siis räägib läbi telefoni nii asjalikku ja andekat juttu, et meel läheb härdaks. Mängib kodu, kus sina oled väike laps ja tema emme X  ja issi X ja käitub nagu sina ;) Ehitab oma narivoodist telgi ning muudkui turnib, ronib ja joonistab joonistab joonistab ning mängib vannis allveelaeva nii et kogu sauna põrand ujub ning sina ise kaasaarvatud, kuigi sa oled riietega. Süües teeb ennast väikseks abituks titaks, et sa teda toidaksid ja samas võib nõuda ise ketsupit/majoneesi/hapukoort, sest ta on Suur ja Tema Ise. Aga see kõik on mööduv ning sellega koos kasvavad lapsed lasteks ning kujunevad sealt edasi noorteks ja siis täiskasvanuteks, kes loodetavasti hoiavad endas natukenegi seda lapsepõlvest saadud "hullumeelsust ja mängulusti".

Kaunist tõbidevabamat sügist soovides,
M.