Tuli talv..

Hommik. Kuulen voodis olles kuidas väikepiiga vaidleb onuga, kes keelab ta uksest välja minna. Aiman, et tüli võib tõusta päris suureks ning ronin teki alt välja. Jõudes elutuppa, löön silmad suureks, sest ööga on mattunud terve aed lumekihi alla ning väikeneiu, suur talvesõber, nõuab tuduriietes õue ;)

Esimene küsimus, mis ta küsis oli, et kas nüüd on tema sünnipäev? Seletasin siis pikalt-laialt, et veel ei ole, et natuke peab veel ootama, ja et enne peavad päkapikud käima hakkama ning jõuluvana kingid tooma ja siis tuleb rakettidega tema sünnipäev.

Tulen suurem tüdruk ülesse, poeb mulle kaissu ja kui ma ütlen, et vaata välja. Teeb umbes sama suured silmad kui mina ning põhimõtteliselt jookseb akna juurde ja ütleb: "kas nüüd on M.-i sünnipäev?" ja "Nüüd saab lumememme teha!" "Lapsed" mõtlen mina ning alustan oma seletust otsast peale. Ja seda seletust olen pidanud kordama päeva jooksul kordi.

Siis heliseb telefon. Teisel pool otsas minu kallis abikaasa. "Kuhu sa pidid täna sõitma? Kas ikka on vaja minna, kas teistmoodi kuidagi ei saa? Äkki ma võtan isa auto (kes jõudis ühe sammu ette mõelda ning eelmisel õhtul rehvid ära vahetas)? Ja lubab, et ta toob minu auto talvepapud teisipäeval Haapsalust ära! Ja paneb peale karmi käsu, et kui ma liiklusesse lähen, siis oleksin hästi ettevaatlik ning helistaksin ikka talle ja ütleksin, et kõik on okei! Hoolib vist :)

Ja mu telefon helisebki päeva jooksul korduvalt, et kus ma nüüd ikka uisutan jne.

AGa kõik on turvaliselt koju tagasi toimetatud, kõik toimetused ära tehtud ning nüüd saab istuda rahulikult diivanil, pliidi all praksub tuli, potis valmib reedeõhtune õhtusöök,juua sooja teed mee ja sidruniga ning vaadata, kuidas 26.ndal oktoobril sajab laia valget lund, nagu unenäos! (kuigi see kõik sulab ära ning alles jääb plöga, on praegu ikkagi ilus)