Kui paljud ootavad 18ndat sünnipäeva selleks, et legaalselt ööklubi külastada, siis mina ootasin seda sünnipäeva selleks, et minna ja loovutada verd. Minu suureks eeskujuks oli minu suur vend, kes oli aastaid doonoriks, kuid kes aktiivse sporditegemise kõrvalt on tõeliselt hea verevarustusega ning oli juhus, kus ta pidi lihtsalt verest tühjaks jooksma. Minu teada ta hetkel verd ei loovuta aga tema naine (kes küll hetkel imetav emme) ja mina (kui ma parajasti pole rase või imetav ema) teeme seda ikka. Ma ei tea mitu korda ma loovutasin verd enne laste sündi aga peale laste sündi käisin viimati märtsis 2011 ja kuna suvine aeg mulle töö pärast ei sobinud, siis kasutasin nüüd ära olukorda, kus sain taas minna. Ja see tunne on mõnus. Eks ma vahel kardan ka, sest eelmine kord nägin, kuidas üks noor neiu minestas sealsamas aga õnneks oli minu vererõhk ja hemoglobiin korras ning kõik läks hästi.
Olen doonoriks sellepärast, et usun, et see aitab häid inimesi, kellel on seda väga ja loodan, et tulevikus, kui minul või minu lähedastel on vereülekannet vaja, on piisavad varud ning kvaliteetne veri alati võtta.
Aidata pole kunagi hilja, kui sinagi oled terve ja sobid doonoriks, mine tee üks heategu, mis võib päästa elu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar