Pidin koolis tegema ettekande maastikuarhitektist, kes on mind kuidagi mõjutanud. 5 aastat tagasi komistasin ühe legendaarse daami otsa, kes küll kahjuks ei ole paberitega maastikuarhitekt aga kes on mõjutanud suurel määral 19.sajandil inglise aiakujundust. Kuna minu küsimuse peale, kas temast võib ka ettekande teha, sain vaid kerge noogutuse, siis võtsin julguse kokku ja tegin ikkagi temast.
Kuigi minu oma arvamus maastikuehitaja ja maastikuarhitekti olemuselt hakkab samuti natuke muutuma, arvan ma ikkagi, et mida rohkem praktilisi ja põhjapanevamaid teadmisi ja oskusi, seda parem on lõpptulemus. Ja nagu ajalugu on näidanud, siis ei pea olema suur ja uhke ametinimetus su selja taga,vaid kui sa teed midagi mis sind huvitab ja teed seda suure kirega, võib juhtuda, et jätad endast maha jälje, mis tulevikus muutub väga oluliseks ning see, et sinust räägitakse, ongi juba suur asi. ;) Keeruline lause aga ma ei oska teisiti kirjutada.
Mina valisin oma ettekande persooniks Gertrude Jekyll ning temast lühike kokkuvõte on siin:
Gertrude Jekyll oli edukas Inglismaa kunstnik, käsitööline, fotograaf, kirjanik, aiakujundaja.
Sündis 29.novembril 1843 Londonis. Ta oli Edward Jekylli ja tema naise Julia, seitsmest lapsest viies. 1848 aastal, kui Gertrude oli viieaastane, kolis pere Londonist Surreysse, 30 miili Londonist, keset nõmmikuid, järvi ja männimetsi. Suur aed oli väikesele tüdrukule kui paradiis, tema lapsepõlve eredad hetked ei tuhnunud kunagi ja oli tema tulevaste saavutuste alustalaks.
Oma isalt päris Gertrude huvi teaduse, muusika ja käsitöö vastu. Veetis tunde isa hästivarustatud töötoas, valmistades erinevaid mudeleid ja tehes nendega eksperimente. Nagu ta ise on hiljem öelnud „ ma arvan, et minu isa narmasteks kulunud mantel on tema tütre peale kukkunud, sest mulle on alati pakkunud rahuldust töötada kätega ning näha oma käte all midagi kasvamas“.
1861aastal, kui ta oli 18aastane, astus ta Londonis Lõuna Kensingtoni Kunstikooli . Olles juba andekas maalija, õppis ta lisaks botaanikat, anatoomiat, valgusõpetust ja värviteadust. Pärides oma isa teadusliku lähenemise, omandas kõik need teadmised suure innukuse ja mõistmisega.
Isa surma järgselt 1876aastal kolis ta tagasi Surreysse ning süvenes tema kirg aiakujundusse. Tema ema ehitas Munstead Heathi maja, mille aia kujundamine õnnestus Gertrude ´l niivõrd, et 1880ndal „tagusid“ aianduseksperdid tema ukse taga, et tema tööd näha.
Tema poolt kirjutatud aiandusalased raamatud on laialdaselt loetud ka tänapäeval, samuti on palju temast endast kirjutatud ka teiste poolt. Ta kirjutas üle 1000 artikli County Life, The Garden ja paljudele teistele ajakirjadele. Oma raamatus The Wild Garden, avaldatud 1879, William Robinson toetab läbimurret viktoria-ajastul tunnustatud aedadest. Ta eelistas rohkem vabadust istutustes ning laialdasemat taimevalikut andes rohkem maalilisust ja looduslikku lähenemist. Gertrude nõustus temaga ning nendest said suured sõbrad, nad tegid kaastööd Robinsoni raamatus The English Flower Garden, avaldatud 1883. Gertrude oma maja ja aia rajamise igat etappi saab jälgida tema raaamatus Wood and Garden ja Home and Garden.
Ta oli täiskasvaneas viljakas kirjanik. Alustades peale 55ndat sünnipäeva, kirjutas ta 13 raamatut, millest mitmed on ümbertöötatud ja uuesti avaldatud juba tema eluajal ja kirjutanud mitmeid paragrahve teiste ramatutes. Ainuüksi peale 86ndat sünnipäeva, 1930, avaldas ta 43 artiklit Gardening Illustration . Tema kirjutamisviis oli piinlikult täpne, praktiline ja teaduslik, ta osutas suurt tähelepanu väljaande detailidele; üks toimetaja on öelnud: „ Ma pigem kärbiksin peaingli tiibu, kui julgeksin surkida mõnes tema avaldatavas tekstis.“
Tema suhtumine aiakujundamisse oli mõjutatud Kunsti ja Käsitöö liikumise põhimõtetest. Vahekord maja ja ümbritseva suhtes pidi olema tõeline. Igat taime peab tundma nii kultuuriliselt, kasvutingimusi, lehestikku ja värvi , et seda praktikas kasutada ning saavutada ilus ja sobiv effekt. Aed peab pakkuma ootamatuid vaateid ja maalilisi üllatusi.
Jekylli mäletatakse tema silmapaitsva kujunduse ja peene/õrna, maalijalik lähenemine aiaseade/asetus/sobitus aedadele mida ta kujundas, eriti tema vastupidavad lilleääred. Tema tööd on tuntud nende säravate värvide tõttu ning muljega, mis oleks kui pintsliga tõmmatud. Mõndade poolt on arvatud et impressionistlikstiil võib olla omane Jekylli halvenenud silmanägemisele, mis suuresti pani lõpu tema maalija ja akvarellisti karjäärile.
Ta laotas värviringi laiali ning kasutas neid sooje ja külmi toone taime õievärvides, lisades valgeid ja halle laike neutraliseemaks üldmuljet. Tema aiaplaane uurides on näha, et neis valitsevad lõputu leidlikkus ja mitmekesisus. Maamajast häärberini, ta kavandas pigem sobiva kui moodsa lahenduse, Ülevaatlikud jooned ja kontuurid, värvide ja taimede ühendamine on see mis annab aimu tema aiakujundusest.
1868 kolis ta Bramleysse, Berkshire, 40 miili Londonist läänepoole. Seal oli tema esimene võimalus koondada kodukujundamine ja aiarajamine. Ta alustas oma maalide, puunikerduste ja käsitöö näitamist. Naabrite ja sõprade võlumine andis talle palju tööd. Lõpuks hääbus Gertrude algne idee olla edukas kunstnik, sest ta kannatas halveneva silmanägemise all, sealt edasi , tema kunstianne ja loomingulisus andis tõuke ja esitas väljakutse läbi aiakujunduse. Ta jätkas joonistamist ja maalimist kogu oma elu. Tema maalid asuvad Parmas, Itaalias ja Wargraves.
Läbikäimine Lutyensiga
1889 tutvus ta 20 aastase arhitekti Edwin Lutyensi, kes tõi tema ellu uued suunad. Tema arhitektuursed oskused olid täpselt need, mida Gertrude vajas, et eksperimenteerida oma taimede ja aiakujundusega. Ühendades Kunsti ja Käsitöö ideaalid oma individuaalsete oskustega, lubasid ta ühendada materjalide mõistmise ja nende kasutamise, nad moodustasid mitteameliku partnerlussuhte ja Jekylli laialdane kontaktidevõrgustik tõi neile palju tööd. Gertrude´i enda kodu, Munstead Woodis, oli nende koostöö esimeseks tulemuseks. Majad ehitati kohalikkudest materjalidest ja kujundati kooskõlas asetuselt nii, et aed sulanud nii maja kui ümbritseva maastikuga kokku.
Gertrude Jekyll polnud mitte ainult silmapaistev aiakujundaja vaid ka mitmete maja ja aiaelemenite kujudaja nagu tööriistad, kaunistuste, korvide , tikandite ja vaaside.
Munstead Wood Garden
Ajaloolaste arvates üks kuulsamaid inglise aedu. Ehitus algas 1895ndal aastal. Maja on suurepärases korras ja aed on esialgsete plaanide järgi taastatud. Gertrude palkas oma aeda 14 aednikku ning arvas alati ,et tema aed on liiga väike. Aia suuruseks on erinevate andmete kohaselt 15 või 10 aakrit. (10 aakrit=4hektarit)
See oli aed, kus ta oma ideid katsetas. Elas seal üle 30 aasta. Kõik plaanid ja teooriad, mis ta seal kavandas, on pandud kirja ka tema raamatutesse. Alustas töid aias 1883ndal aastal, kui ta ise oli 40aastane. Maja ehitati alles hiljem kohta, mille ta oli aiarajamise käigus jätnud. Aias on iseloomulikud Gertrude´i kuulsad lilleääred. Istutusala on ligi 200 jalga pikk (1jalg=0,3048m), 14 jalga lai ning mille taga kõrgub 11 jalga kõrge müür, mis on tehtud kohalikust bargate liivakivist nagu ka maja. Kogu peenra pikkuses liiguvad värvid nagu värvipalettil, kus punased, oranzid ja kollased on keskel, ning muutuvad lõpu poole sinisteks, kahvatumateks lilladeks ja hallideks toonideks. Müüris on uksed Suurde –Aeda ja Kevade aeda. Kevade aias kasvavad nartsissid, priimulad ja roosid. Metsaaias laiuvad nartsissid. Samuti ei puudu pähklisalu koos jalgteega (puud taasistutatud 1989). Lääne plats, kus asub süvistatud kiviktaimla.
Hestercombe
1903 aastal soovisid Portmanin, et Lutyens koostöös Jekylliga, kujundaksid uue aia, millest pidi saama tähelepanuväärne ja silmapaistvate mustrite kavand, kus on palju erinevaid detaile ning kasutatud koos palju munakive, kahhelkive ja ränikive, tekitades kontraste. Suur plats sisaldab mustrilisi kujundeid vastupidavatest värviküllastest parteritest, mis oli Jekylli leivanumber. Majast ida poole rajati ka apelsiniistandus.
Aed asub kolmel tasapinnal ja on kasutatud imelist kividega käsitlemist. Lutyensi kujundas sinna pingid, astmed, pergolad, basseinid ja iiristega ääristatud ojakesed ning müürid, kus maskidest pritsis vett basseinidesse.
Kõik istutused on Jekyllile omaste värvide ja vormide koosmõjudest ning paljud selle aia taimed on tema enda poolt kasvatud.
Upton Grey mõisamaja/Häärber
Aed on planeeritud ja istutatud 1908/1909. See on praeguseks tema kõige täpsemalt ning täiuslikumalt taastatud aed, mis sisaldab metsikut aeda, kus vahelduvad mururibad kiviküngastel pinnakatteroosidega, erinevate puude ja põõsaste grupid, mis juhatavad tiigini.
Põhiaed on ääristatud Jekyllile omaselt rohtsete taime äärtega, kus värvitoonid muutuvad jahedatest soojadeni keskele kokku. Seal asub roosivaip, kuivseguga laotud võimsad kivimüürid, mille augud on täisistutatud ning mille taha jäävad keegli ja tenniseväljakud. Eraldatud on puuviljaaed, köögiviljaaed, pähklisalu koos pergolate ja lehtlatega.
Heywood garden
Alustatud 1906 kui Trenchide lapselapselaps lasi Lutyensil ja Jekyllil teha uue aiaplaani. Lõpetatud 1912. Maa-ala sisaldab erinevaid aedu, järvekesi, metsatukkasid ja arhitektuurilisi ehitisi. Krundi põhiosa moodustab peaaed ja on kujundatud Sir Edwin Lutyensi poolt ja maastikuarhitektuur on Jekyllilt. See on üks neljast Iirimaal kujundatud aiast nende kahe poolt.
Aed on üles ehitatud neljale ühendatud elemendile. Lõuna suunas, järsule nõlvale kujundati terrass, Kõrge toestatud kivimüüriga, mille keskmes oleva muruplatsi servadele istutati värvirikas lilleäär. Aial on hingetuks tegevad maastikuvaated. Idasse jääv pügatud pärnapuude allee jalgteega juhatab ovaalselt süvistatud itaalialikku aeda, mis astmeliselt langeb süvistatud ümmargustele terrassidele, mille keskel asub ellipsikujuline bassein, mida ümbritsevad väikesed kivist kilpkonnakujud, mis vahivad üksisilmi suurt purskkaevu, mis asub basseini kõrval. Idas asub punase kivikatusega lodža .Läände jääb pergole ioonia stiilis sammaste ja tallataladega, mis viib järve äärde, kus on võimalik märgata šoti rabapüüd, jäälindu ja teisi veelinde. Maja hävines tulekahjus 1950 aga aed säilis ning on riigi hoole all ning taasavatud külastajatele 1994ndast aastast.
Vann, Surrey
Selles aias on unikaalne vee aed, kus ülemise aia suurest järvest saab alguse väikeste järvekeste rida, mida ületavad risti-rästi sillad ning mille servadel kulgevad jalgrajad. Aga stiil on Jekyllile omane, suured taimegrupid, nii kaugele kui silm seletab, põimitud läbi taimede õievärvi kui lehtede tekstuuri.
Hooaeg algab siin aias lumerooside õitsemisega, külluses kevadisi sibullilli, suve edenedes muutub aed haljendavaks dzungliks. Hoaja keskel avab praegune omanik igal kolmapäev kuni juuli lõpuni aia tõelistele ’Jekylli fännidele, et näidata veeaia vaheldumist läbi aja. Seal on 1500 vee-lembelist taime. Oja voolab alla Valgesse aeda, mis kattub kevadel lumikellukeste vaiba alla, ning seejärel õitsevad nartsissid, püvililed, martagoni liiliad, mille lehed hiljem metsatuka lehtides jäävad koltuma.
Le Bois des Moutiers, Prantsusmaa
10 hektarine maa-ala, osaliselt täisistutatud mändide ja tammedega, mis vaheldub erinevate hoonetega, igaüks unikaalne ning paremat kasutust tervele aiale annab otsida. Vahelduv reljeef tekitab imetlusväärseid vaateid üle mere ja maastiku. Lutyens projekteeris maja ja teised arhitektuursed vormid nagu terrassid, kaarkäigud, siseõued ja trepid.
Arhitekt kaasas sellesse projekti ka parima maastiku kujundaja ja taime spetsialisti keda ta teadis – Gertrude ´i. Kelle liigivalik oli täpne, taimede ja lillede paigutus oli värviharmoonias, pehmendades geomeetrilist ruumistruktuuri, mis oli inspireeritud külluslikust maamaja aiast ideest
Maja, aed ja pargile ei ole kunagi ettenähtud kolme eraldi sissepääsu, seda, et üks oleks ilma teisteta oleks võimatu ettekujutuada, sest üks täistab teist. Nad on kõik ühenduses. Suurte proportsiooni ja tohutult palju eri liikidest taimi ja puud, tihti ka eksootilised, eemaloelvates kohtades ja läbimõeldud ja nutikad kõnniteed, rajad mis risti-rästi viivad avastama, leides eest metsatuka või vaate merele või maastikule. Rododendronid, asalead, magnooliad ja hortensiad moodustasid justkui voolava kaljurünka.
Gertrude Jekyll kui taimeinimene
GJ kogus taimi Inglismaa loodusest, Itaaliast, Algeeria ja mujalt, valides neist vastupidavamad ja neid parandades. Tema maakodus Surreys, hulkus ta maamajade lähedal ringi otsides vastupidavaid taimi oma kollektsiooni. Ta oli alati valvel leidmaks ebatavalisi taimi oma reisidellt, mäe- ja kõrbetaimed ei nüristanud tema otsusekindlust. Ta kirjeldab oma tegevust järgmiselt. Kollektsiooni kasvades hakkasin ma võrdlema ja eraldama ning halvimad taimed viskasin välja ning paremad istikud kasvatasin edasi, et näha kas temast saab hea aia taim. Tihti saatis ta näidised Royal Botanic Gardens at Kew, et parandada nende võimalusi säilitamiseks. Ta rajas taimekooli, millega varustas oma enda kliente kui ka teisi aednikke.
Tema järgi on nimetatud Gertrude Jekyll roos, aretatud juhtiva Briti roosiaretaja David Austini poolt.
Maalimine
GJ oli õppinud kunstnikuks, maalimisel oli suur osa tema elu algupärasel püüdlusel. Sellel oskusel oli hilisem mõju tema tegemistele, ta kirjeldab aiakujundamist kui „aia piltide“ loomist . Ta maalis vesivärvidega üles mitmeid vaateid oma sünnikodu lähedalt.
Ta suri 9.detsembril 1932, oma kodus, Mustead Woodis, Surreys. Ta maeti St John kiriku surnuaeda, Bushridge´s. Tema vana sõber, William Robinson, olgugi et juba väga põdur ja 94 aastane, osales matustel. Edwin Lutyens on hauakivi autor ning graveerinud sinna sõnad:
ARTIST
GARDENER
GRAFTSWOMAN
Miks ma tema valisin? Kui ma paar aastat tagasi hakkasin otsima oma aia mõtetele nö pilte taha. St googeldasin ning otsisin oma mõtteid teiste loomingust, et panna põhi paika ning ma sattusin tema loomingule. Ja tundsin, et vot just see ongi see, need põhimõtted, need sambad, sillad, teed, taimed, suhtumine.
Nüüd, olles teinud sügava ja sisutiheda uurimustöö tema elust ja loomingust, olen selles veel rohkem kindel, et tahaksin minna mõnda tema kujundatud ja taastatud aeda, tunnetada seda tunnet, mida ta sinna sisse on pannud. Isegi pildid tõmbavad mind juba nii endasse et ma ainult ahmin õhku. See ei tähenda aga seda et mulle teistsugune aiastiil ei meeldi, teised meeldivad ka aga see on midagi sellist mida tahaks endale. Ning tahaks olla nagu tema, oskus maalida, kujundada, ette näha ja aretada midagi uut. Tunda nii hästi taimi ning läbi nende kõneleda ning panna ka lõuendile. Olla keegi, kellest ka aastasadu hiljem räägitakse...