Jõulud 2012

Jõululaupäev algas jõulukuuse väljavalimisega ning koju toomisega. Lumepõlgurist suurem neiu ei soostunud välja minema, aga väike preili, kellele lumi meeldib, oli kohe nõus. Väike tiir koduümbruses kuusikus ning kuusk leitud!

Siis oli vaja see metsast välja vedada ning natuke aias lund rookida.

Siis asusime kuuske ehtima.

Kui kuusk ehitud ning toad korras ja lõunauni tehtud, asusime teele, et süüdata küünlad surnuaias. Teel sõitis meile vastu uhke valgustatud autoga jõuluvana. Tagasi koju jõudes selgus, et memme-vansa olid poodi läinud ning kõik uksed olid kinni. Läksime tuppa, võtsime riidest lahti ning siis tulid ka nemad poest ning mis me näeme, keegi on külas käinud. Ahju uks on lahti ning kingitused on mööda maja laiali. Jõuluvana on vist käinud!? Ju ta tuli siis kui kedagi kodus polnud ning siis läbi korstna kingid tuppa toonud. Lapsed siis korjasid kõik pakid kenasti kuuse alla ning lugesid nii mõneltki kingilt oma nime välja. Tõotas tulla põnev õhtu!

Ja kuna mina ei oska ikka veel neid pilte õigetpidi keerata, siis ma ei hakka vist rohkem neid lisama aga siis hakkasime vaikselt pakke avama ning välja ilmusid Baby born nukud, poisslaps väiksemale ning tüdruklaps suuremale. Nukud kes pissisid terve diivani esimese õhtuga täis ning nii mõnigi mässu läks pliidi kohale kuivama. Siis paar raamatut ja puzzle´t, sukapükse printsesside ja hello kitty´ga ning kleite. Jõuluvana oli saanud kirja ka Coca-cola sooviga, nii oli ühes pakis ka seda joodavat (kuna meil tavaliselt seda ei osteta siis pühade puhul väike erand). Siis üks ehetemeisterdamise komplekt ja zabloonide mapp. 

Järgmisel hommikul alustasime Lõuna-Eesti trippi, käisime äia haual ning sõitsime edasi Tartusse kus ootasid uued kingitused, mille avamine jäi küll õhtusse, sest pidime veel natuke edasi sõitma, et vanaema ja tädi perega kokku saada ning mõned kingid vahetada. Sealt said tüdrukud nukudele riietekomplektid ning varulutid. Õhtune kingiavamine tõi juurde kaks liblikatiibadega nukut, kaks väikest nukut, villased sokid, joonistamiskomplekti ja Sylvanian Family linnamaja, mis ootab nüüd mööblit ning loomakesi sinna elama. Ja Lego friends´ide Mia, kes praegu selles majas elab koos taluloomadega.

Tagasi kodus, ootas kuuse all veel kinke - muusikamatt ning printsessikleit. Sellega oli selle aasta kingimaraton läbi. Uus aga on ees. 29ndal peame pisikese neiu kolmandat sünnipäeva ning loodame uude linnamajja juurde saada mõned mööblitükid ning ehk mõne loomagi :)

Ka oma toredate sõpradega jõudsin jõulu eel ning viimasel jõulupühal kokku saada ning väga tore oli. Aitäh Teile, et olemas olete!

Järg... millele järgneb järg ja järg...kuni kevadeni :D

Ja nüüd tuleb detsembrikuine haiguste eri  :-) Sic! ai nõu.

Kui ma eelmise postituse natuke vähem kui kuu aega tagasi postitasin, siis oli nii et kõik köhisid. Nüüdseks on selge see, et hubby köhimise taga oli kopsupõletik ning see selgus tänu sellele, et ta ise oma perearstile ikka pinda käis. Viis nädalat köhid - esimene nädal ravitakse telefoni teel: võtke ACC-d. Teine nädal, olles juba kolm nädalat köhinud, kutsutakse pika hambaga analüüse tegema: puhake, jooge teed! Kolmas nädal, viis nädalat köhinud, lisaks palavik mis kõigub kuni 39-ni  - tulge uuesti, vaatame: tulemuseks kopsupõletik! Kolm päeva antibiotsi. Küsimuse peale, millal tööle võib minna - ise vaadake!

Mina ise. Köhisin ka juba pikemat aega ja kuna selg ka valutas kolmandat nädalat ning muutus häirivaks, otsustasin endale ka aja kirja panna. Imelik oli minna, sest tavaliselt ma käin ju ainult lastega :D Üks laps oli kaasas ka, nii igaks juhuks, julgustuseks. Ja arst saigi öelda et seekord on ema haigem kui laps. Ning sain ka rohud peale nii köha jaoks kui selja jaoks.

Aga... nüüd on jälle väiksem haige. Käisime täna taas arstil, kes vaatas ja imestas, et täpselt kuu aega tagasi käisime. Siis oli meil ka kõrge palavik. Siit hakkabki korduma tavapärane skeem- nädal haigusega maas (emme koolinädal põhiliselt), nädal kosumiseks ja kaks nädalat lastehoius. Alates pühapäevaõhtust tekkis haukuv köha ning nüüd kaks päeva on olnud ligi 39 palavik. Diagnoos - viirus. Aga kuna me oleme üsna huvitavad patsiendid arstile, siis ta juba ootas meid. Väiksel preili, kes kohe kohe saab kolm - appi!, on huvitav nohu ning perearstil on tihti peamurdmist, mida ette võtta. Nüüd tal oligi uus rohi, mida ta tahtis proovida. Eks näis. Kahju on sellest et pisipiiga jääb oma lastehoiu jõulupeost ilma aga mis teha.

Suuremal neiul oli eile lasteaias jõulupidu. Seekord tegin videot, ka kaamera oli kaasas aga kuna jõulupidudel on tavaliselt fotograaf, siis loodan sealt häid kvaliteetseid pilte saada. (Raudselt pole teda pildistatud, sest nii ju tavaliselt on :P). A. puudus ka kaks nädalat seega arvasin, et laulud-värgid pole peas aga ta jõuab kõike. Eriti lehvitada ja seda teeb ta palju. Tuli saali, saal oli hämar, otsis-otsis, ei leidnud, lehvitas. Ootas kes vastu lehvitab ning siis leidis mu. Lehvitas ja siis küsis üle saali: "Kus issi on?" Na-tu-kene piinlik aga mis sa teed! (issi istus mu kõrval, mina seisin, et filmida) :D Mõne aja pärast keset aktsiooni hüüab: " Miks memme ei tulnud?" Täiesti süüdimatu :D Aga mis ma teen, oma laps, omad vitsad peksavad :D Tegi oma tantsud-laulud ära, siis tuli jõuluvana. Tema esimene kes juttu teeb, paki järele läheb ja kui õpetajad kingitusi välja-luuletama hakkavad teatab pingilt, päkapikk, mine koju!

Pärast kui õpetajatega koridoris kokku põrkame, teatavad nemad, et nad poleks elu sees arvanud, et see tüdruk, kes muidu vaikselt oma ette joonistab ja juttu tehes pea ära pöörab, nii julge on. Issi ütles, et näed mis lava teeb! Lubati ta järgmine kord siis kindlasti laval ära kasutada. Fotograaf ütles ka, kui poolikut perepilti tegema läksime, et oo, see on see särav lumehelbeke, õhtustaar! Piiiiinlik!

Talv on ilus eks! (ok.v.a need haigused jne). Mul on hetkel akna taga viieliikmeline kitsepere, üks vist pole nende perest, sest teda nad üritavad koguaeg ära ajada aga ta longib ikka neil sabas. Kui nemad üle kraavi edasi lähevad, siis tuleb tavaliselt üks ema, koos tallega. Ja siis on meil suur parv tihaseid, kes on lühidalt kokku võttes hävitajad. Me ei jõua nii palju sööki ette panna, kui nemad jõuavad süüa. Meil käivad rasvatihased, sinitihased, sootihased. Üks hetkel tuvastamata liik on veel aga püüan selgusele jõuda varsti.

Homme on kool. Ja ma pean ühe joonistamise töö valmis tegema, aga mitte ei taha vedu võtta see asi. Siiani olen püüdnud teha kirjalikke asju aga see on olnud haige lapse (palavikuga muutub aktiivne kaljukitseke vaguraks sülelambukeseks) tõttu keeruline. Koolitöödega on nii, et enamus asju on huvitavad aga kui mõni asi nii ära leierdatakse, siis muutub juba tüütuks. Tundub võimatu leida uusi-huvitavaid lahendusi pargile, millele on juba pakutud kümme sarnast, samas erinevat lahendust. Juhe on vahetevahel ikka nii koos!!! See on selle aasta viimane koolinädalavahetus, millesse mahub kaks arvestust, joonistustööde  ülevaatus ning kaks esitlust powerpointiga. Arggh! Aga kui see läbi on, siis on hetk pühade jaoks, lapse kolmandaks sünnaks ning siis hooga sessiks õppima.

:) M (:

Haigused-haigused

Laatsaret. Juba peaaegu kuu aega käib meil köhimisevõistlus. Üks lõpetab, teine alustab. Vahepeal said lapsed nädala aias/hoius käia, kui isadepäevaõhtul tõusis väiksemal piigal ligi 39 palavik. Enne seda reedel olime käinud just nina-kõrva-kurguarstil, kes määras meile märtsikuusse adenoidiopi, sest adenoid on see mis hoiab neid batsille ninaneelus kinni ning seetõttu ka see pidev nohu. Palavik oli selline, mis kuidagi alaneda ei tahtnud ning seetõttu käisime isegi pereõe juures, kes tegi ka analüüsid aga mis ei näidanud kõrgenenud põletikunäitajaid. Kopsud ja kurk puhtad, seega ei tea kust see köha tuleb, ju siis tatist. Jõudis siis see palavik minna kui neljapäev vastu reedet oli suuremal piigal larüngiidi taoline atakk, mis teda ennast paanikasse viis. Koukisin siis kapiotsast aurumasina välja ning õnneks läks üle. Igaksjuhuks käisime ka reede hommikul kontrollis. Erinevalt väiksemast õest oli temal eelmise öö köhimismaratoni tõttu kurk punane aga kops puhas. Millest see köha, ei tea! Sest analüüsid ei näita mindagi. Samal päeval käis ka mees oma perearstil ning kaebas peaaegu kuu pikkust köha ning analüüsid ei näita samuti midagi. Tema köha on aga kõigi omast hullem. Õnneks väike palavik tõmbas tal paariks päevaks töö suhtes juhtme välja ning ta oli kodune ja sai lihtsalt haige olla. Seda mitte kauaks, sest töö ei oota ning nii ta jälle läks, ilma et saaks lõplikult terveks ning nii ta vindubki.

Milleks me oleme sündinud sellisesse niiskesse ja päikesevaesesse kliimasse? Vähemalt see on hea et meil ei käi sõda v.a see poliitiline aga ikkagi. Seda päikest ja sooja on ikka nii vähe ning masendus tikub tihtilugu peale. Ja haigused, mis olenemata pidevast tuulutamisest ja aurutamisest, ei taha kuidagi otsa saada. Oeh, väsinud sellest juba!

Gertrude Jekyll

Pidin koolis tegema ettekande maastikuarhitektist, kes on mind kuidagi mõjutanud. 5 aastat tagasi komistasin ühe legendaarse daami otsa, kes küll kahjuks ei ole paberitega maastikuarhitekt aga kes on mõjutanud suurel määral 19.sajandil inglise aiakujundust. Kuna minu küsimuse peale, kas temast võib ka ettekande teha, sain vaid kerge noogutuse, siis võtsin julguse kokku ja tegin ikkagi temast.

Kuigi minu oma arvamus maastikuehitaja ja maastikuarhitekti olemuselt hakkab samuti natuke muutuma, arvan ma ikkagi, et mida rohkem praktilisi ja põhjapanevamaid teadmisi ja oskusi, seda parem on lõpptulemus. Ja nagu ajalugu on näidanud, siis ei pea olema suur ja uhke ametinimetus su selja taga,vaid kui sa teed midagi mis sind huvitab ja teed seda suure kirega, võib juhtuda, et jätad endast maha jälje, mis tulevikus muutub väga oluliseks ning see, et sinust räägitakse, ongi juba suur asi. ;) Keeruline lause aga ma ei oska teisiti kirjutada.

Mina valisin oma ettekande persooniks Gertrude Jekyll ning temast lühike kokkuvõte on siin:

Gertrude Jekyll  oli edukas Inglismaa kunstnik, käsitööline, fotograaf, kirjanik, aiakujundaja.

Sündis 29.novembril 1843 Londonis. Ta oli Edward Jekylli ja tema naise Julia, seitsmest lapsest viies. 1848 aastal, kui Gertrude oli viieaastane, kolis pere Londonist Surreysse, 30 miili Londonist, keset  nõmmikuid, järvi  ja männimetsi. Suur aed oli väikesele tüdrukule kui paradiis, tema lapsepõlve eredad hetked ei tuhnunud kunagi ja oli tema tulevaste saavutuste alustalaks.

Oma isalt päris Gertrude huvi teaduse, muusika ja käsitöö vastu. Veetis tunde isa hästivarustatud töötoas, valmistades erinevaid mudeleid ja tehes nendega eksperimente. Nagu ta ise on hiljem öelnud „ ma arvan, et minu isa narmasteks kulunud mantel on  tema tütre peale kukkunud, sest mulle on alati pakkunud rahuldust töötada kätega ning näha oma käte all midagi kasvamas“.

1861aastal, kui ta oli 18aastane, astus ta Londonis Lõuna Kensingtoni Kunstikooli . Olles juba andekas maalija, õppis ta lisaks botaanikat, anatoomiat, valgusõpetust ja värviteadust. Pärides oma isa teadusliku lähenemise, omandas kõik need teadmised suure innukuse ja mõistmisega.

Isa surma järgselt 1876aastal kolis ta tagasi Surreysse ning süvenes tema kirg aiakujundusse. Tema ema ehitas Munstead Heathi maja, mille aia kujundamine õnnestus Gertrude ´l  niivõrd, et 1880ndal „tagusid“ aianduseksperdid tema ukse taga, et tema tööd näha.

Tema poolt kirjutatud aiandusalased raamatud on laialdaselt loetud ka tänapäeval, samuti on palju temast endast kirjutatud ka teiste poolt. Ta kirjutas üle 1000 artikli County Life, The Garden ja paljudele teistele ajakirjadele. Oma raamatus The Wild Garden, avaldatud 1879, William Robinson toetab läbimurret viktoria-ajastul tunnustatud aedadest. Ta eelistas rohkem vabadust istutustes ning laialdasemat taimevalikut andes rohkem maalilisust ja looduslikku lähenemist. Gertrude nõustus temaga ning nendest said suured sõbrad, nad tegid kaastööd Robinsoni raamatus The English Flower Garden, avaldatud 1883. Gertrude oma maja ja aia rajamise igat etappi saab jälgida tema raaamatus Wood and Garden  ja Home and Garden.

Ta oli täiskasvaneas viljakas kirjanik. Alustades peale 55ndat sünnipäeva, kirjutas ta 13 raamatut, millest mitmed on ümbertöötatud ja uuesti avaldatud juba tema eluajal ja kirjutanud mitmeid paragrahve teiste ramatutes. Ainuüksi  peale 86ndat sünnipäeva, 1930, avaldas ta 43 artiklit Gardening Illustration . Tema kirjutamisviis oli piinlikult täpne, praktiline ja teaduslik, ta osutas suurt tähelepanu väljaande detailidele; üks toimetaja on öelnud: „ Ma pigem kärbiksin peaingli tiibu, kui julgeksin surkida mõnes tema avaldatavas tekstis.“

Tema suhtumine aiakujundamisse oli mõjutatud Kunsti ja Käsitöö liikumise põhimõtetest.  Vahekord maja ja ümbritseva suhtes pidi olema tõeline. Igat taime peab tundma nii kultuuriliselt, kasvutingimusi, lehestikku ja värvi , et seda praktikas kasutada ning saavutada ilus ja sobiv effekt. Aed peab pakkuma ootamatuid vaateid ja maalilisi üllatusi.

Jekylli mäletatakse tema silmapaitsva kujunduse ja peene/õrna, maalijalik lähenemine aiaseade/asetus/sobitus aedadele mida ta kujundas, eriti tema vastupidavad lilleääred. Tema tööd on tuntud nende säravate värvide tõttu ning muljega, mis oleks kui pintsliga tõmmatud.  Mõndade poolt on arvatud et impressionistlikstiil  võib olla omane Jekylli halvenenud silmanägemisele, mis suuresti pani lõpu tema maalija ja akvarellisti karjäärile. 

Ta laotas värviringi laiali ning kasutas neid sooje ja külmi toone taime õievärvides, lisades valgeid ja halle laike neutraliseemaks üldmuljet. Tema aiaplaane uurides on näha, et neis valitsevad lõputu leidlikkus ja mitmekesisus. Maamajast häärberini, ta kavandas pigem sobiva kui moodsa lahenduse, Ülevaatlikud  jooned ja kontuurid, värvide ja taimede ühendamine on see mis annab aimu tema aiakujundusest.

 1868 kolis ta Bramleysse, Berkshire, 40 miili Londonist läänepoole. Seal oli tema esimene võimalus koondada kodukujundamine ja aiarajamine. Ta alustas oma maalide, puunikerduste ja käsitöö näitamist.  Naabrite ja sõprade võlumine andis talle palju tööd. Lõpuks hääbus  Gertrude algne idee olla edukas kunstnik, sest ta kannatas halveneva silmanägemise all, sealt edasi , tema kunstianne ja loomingulisus andis tõuke ja esitas väljakutse läbi aiakujunduse. Ta jätkas joonistamist ja maalimist kogu oma elu. Tema maalid asuvad Parmas, Itaalias ja Wargraves.

Läbikäimine Lutyensiga

1889 tutvus ta 20 aastase arhitekti Edwin Lutyensi, kes tõi tema ellu uued suunad. Tema arhitektuursed oskused olid täpselt need, mida Gertrude vajas, et eksperimenteerida oma taimede ja aiakujundusega. Ühendades Kunsti ja Käsitöö ideaalid oma individuaalsete oskustega, lubasid ta  ühendada materjalide mõistmise ja nende kasutamise, nad moodustasid mitteameliku partnerlussuhte ja Jekylli laialdane kontaktidevõrgustik tõi neile palju tööd. Gertrude´i enda kodu, Munstead Woodis, oli nende koostöö esimeseks tulemuseks. Majad ehitati kohalikkudest materjalidest ja kujundati kooskõlas asetuselt nii, et aed sulanud nii maja kui ümbritseva maastikuga kokku.

Gertrude Jekyll polnud mitte  ainult silmapaistev aiakujundaja vaid ka mitmete maja ja aiaelemenite kujudaja nagu tööriistad, kaunistuste, korvide , tikandite ja vaaside.

Munstead Wood Garden

Ajaloolaste arvates üks kuulsamaid inglise aedu. Ehitus algas 1895ndal aastal. Maja on suurepärases korras ja aed on esialgsete plaanide järgi taastatud. Gertrude palkas oma aeda 14 aednikku ning arvas alati ,et tema aed on liiga väike. Aia suuruseks on erinevate andmete kohaselt 15 või 10 aakrit. (10 aakrit=4hektarit)

See oli aed, kus ta oma ideid katsetas. Elas seal üle 30 aasta. Kõik plaanid ja teooriad, mis ta seal kavandas, on pandud kirja ka tema raamatutesse. Alustas töid aias 1883ndal aastal, kui ta ise oli 40aastane. Maja ehitati alles hiljem kohta, mille ta oli aiarajamise käigus jätnud. Aias on iseloomulikud Gertrude´i kuulsad lilleääred. Istutusala on ligi 200 jalga pikk (1jalg=0,3048m), 14 jalga lai ning mille taga kõrgub 11 jalga kõrge müür, mis on tehtud kohalikust bargate liivakivist nagu ka maja. Kogu peenra pikkuses liiguvad värvid nagu värvipalettil, kus punased, oranzid ja kollased on keskel, ning muutuvad lõpu poole sinisteks, kahvatumateks lilladeks ja hallideks toonideks. Müüris on uksed Suurde –Aeda ja Kevade aeda. Kevade aias kasvavad nartsissid, priimulad ja roosid. Metsaaias laiuvad nartsissid. Samuti ei puudu pähklisalu koos jalgteega (puud taasistutatud 1989). Lääne plats, kus asub süvistatud kiviktaimla.

Hestercombe

1903 aastal soovisid Portmanin, et Lutyens koostöös Jekylliga, kujundaksid uue aia, millest pidi saama tähelepanuväärne ja silmapaistvate mustrite kavand, kus on palju erinevaid detaile ning kasutatud koos palju munakive, kahhelkive ja ränikive, tekitades kontraste. Suur plats sisaldab mustrilisi kujundeid vastupidavatest värviküllastest parteritest, mis oli Jekylli leivanumber. Majast ida poole rajati ka apelsiniistandus.

Aed asub kolmel tasapinnal ja on kasutatud imelist kividega käsitlemist. Lutyensi kujundas sinna pingid, astmed, pergolad, basseinid ja iiristega ääristatud ojakesed ning müürid, kus maskidest pritsis vett basseinidesse.

Kõik istutused on Jekyllile omaste värvide ja vormide koosmõjudest ning paljud selle aia taimed on tema enda poolt kasvatud.

Upton Grey mõisamaja/Häärber

Aed on planeeritud ja istutatud 1908/1909. See on praeguseks tema kõige täpsemalt ning täiuslikumalt taastatud aed, mis sisaldab metsikut aeda, kus vahelduvad mururibad kiviküngastel pinnakatteroosidega, erinevate puude ja põõsaste grupid, mis juhatavad  tiigini.

Põhiaed on ääristatud Jekyllile omaselt rohtsete taime äärtega, kus värvitoonid muutuvad jahedatest soojadeni keskele kokku. Seal asub roosivaip, kuivseguga laotud võimsad kivimüürid, mille augud on täisistutatud ning mille taha jäävad keegli ja tenniseväljakud. Eraldatud on puuviljaaed, köögiviljaaed, pähklisalu koos pergolate ja lehtlatega.

Heywood garden

Alustatud 1906 kui Trenchide lapselapselaps lasi Lutyensil ja Jekyllil teha uue aiaplaani. Lõpetatud 1912. Maa-ala sisaldab erinevaid aedu, järvekesi, metsatukkasid ja arhitektuurilisi ehitisi. Krundi põhiosa moodustab peaaed ja on kujundatud Sir Edwin Lutyensi poolt ja maastikuarhitektuur on Jekyllilt. See on üks neljast Iirimaal kujundatud aiast nende kahe poolt.

Aed on üles ehitatud neljale ühendatud elemendile. Lõuna suunas, järsule nõlvale kujundati terrass, Kõrge toestatud kivimüüriga,  mille keskmes oleva muruplatsi servadele istutati värvirikas lilleäär. Aial on hingetuks tegevad maastikuvaated. Idasse jääv pügatud pärnapuude allee jalgteega juhatab ovaalselt süvistatud itaalialikku aeda, mis astmeliselt langeb süvistatud ümmargustele terrassidele, mille keskel asub ellipsikujuline bassein, mida ümbritsevad väikesed kivist kilpkonnakujud, mis vahivad üksisilmi suurt purskkaevu, mis asub basseini kõrval. Idas asub punase kivikatusega lodža .Läände jääb pergole ioonia stiilis sammaste ja tallataladega, mis viib järve äärde, kus on võimalik märgata šoti rabapüüd, jäälindu ja teisi veelinde. Maja hävines tulekahjus 1950 aga aed säilis ning on riigi hoole all ning taasavatud külastajatele 1994ndast aastast.

 Vann, Surrey

Selles aias on unikaalne vee aed, kus ülemise aia suurest järvest saab alguse väikeste järvekeste rida, mida ületavad risti-rästi sillad ning mille servadel kulgevad jalgrajad. Aga stiil on Jekyllile omane, suured taimegrupid, nii kaugele kui silm seletab, põimitud läbi taimede õievärvi kui lehtede tekstuuri.

Hooaeg algab siin aias lumerooside õitsemisega, külluses kevadisi sibullilli, suve edenedes muutub aed haljendavaks dzungliks. Hoaja keskel avab praegune omanik igal kolmapäev kuni juuli lõpuni aia tõelistele ’Jekylli fännidele, et näidata veeaia vaheldumist läbi aja. Seal on 1500 vee-lembelist taime. Oja voolab alla Valgesse aeda, mis kattub kevadel lumikellukeste vaiba alla, ning seejärel õitsevad nartsissid, püvililed, martagoni liiliad, mille lehed hiljem metsatuka lehtides jäävad koltuma.

Le Bois des Moutiers, Prantsusmaa

10 hektarine maa-ala, osaliselt täisistutatud mändide ja tammedega, mis vaheldub erinevate hoonetega, igaüks unikaalne ning paremat kasutust tervele aiale annab otsida. Vahelduv reljeef tekitab imetlusväärseid vaateid  üle mere ja maastiku. Lutyens projekteeris maja ja teised arhitektuursed vormid nagu terrassid, kaarkäigud, siseõued ja trepid.

Arhitekt kaasas sellesse projekti ka parima maastiku kujundaja ja taime spetsialisti keda ta teadis – Gertrude ´i. Kelle liigivalik oli täpne, taimede ja lillede paigutus oli värviharmoonias, pehmendades geomeetrilist ruumistruktuuri, mis oli inspireeritud  külluslikust maamaja aiast ideest

Maja, aed ja pargile ei ole kunagi ettenähtud kolme eraldi sissepääsu, seda, et üks oleks ilma teisteta oleks võimatu ettekujutuada, sest üks täistab teist. Nad on kõik ühenduses. Suurte proportsiooni ja tohutult palju eri liikidest taimi ja puud, tihti ka eksootilised, eemaloelvates kohtades ja läbimõeldud ja nutikad kõnniteed, rajad mis risti-rästi viivad avastama, leides eest metsatuka või vaate merele või maastikule. Rododendronid, asalead, magnooliad ja hortensiad moodustasid justkui voolava kaljurünka.

Gertrude Jekyll kui taimeinimene

GJ kogus taimi Inglismaa loodusest, Itaaliast, Algeeria ja mujalt, valides neist vastupidavamad ja neid parandades. Tema maakodus Surreys, hulkus ta maamajade lähedal ringi otsides vastupidavaid taimi oma kollektsiooni. Ta oli alati valvel leidmaks ebatavalisi taimi oma reisidellt, mäe- ja kõrbetaimed ei nüristanud tema otsusekindlust. Ta kirjeldab oma tegevust järgmiselt.  Kollektsiooni  kasvades hakkasin ma võrdlema ja eraldama ning  halvimad taimed viskasin välja ning paremad istikud kasvatasin edasi, et näha kas temast saab hea aia taim. Tihti saatis ta näidised Royal Botanic Gardens at Kew, et parandada nende võimalusi säilitamiseks. Ta rajas taimekooli, millega varustas oma enda kliente kui ka teisi aednikke.

Tema järgi on nimetatud Gertrude Jekyll roos, aretatud juhtiva Briti roosiaretaja David Austini poolt.

Maalimine

GJ oli õppinud kunstnikuks, maalimisel oli suur osa tema elu  algupärasel püüdlusel. Sellel oskusel oli hilisem mõju tema tegemistele, ta kirjeldab aiakujundamist kui „aia piltide“  loomist .  Ta maalis vesivärvidega üles mitmeid vaateid oma sünnikodu lähedalt.

Ta suri 9.detsembril 1932, oma kodus, Mustead Woodis, Surreys. Ta maeti St John kiriku surnuaeda, Bushridge´s. Tema vana sõber, William Robinson, olgugi et juba väga põdur ja 94 aastane, osales matustel. Edwin Lutyens on hauakivi autor ning graveerinud sinna sõnad:

                                                                              ARTIST

                                                                          GARDENER

                                                                      GRAFTSWOMAN

Miks ma tema valisin? Kui ma paar aastat tagasi hakkasin otsima oma aia mõtetele nö pilte taha. St googeldasin ning otsisin oma mõtteid teiste loomingust, et panna põhi paika ning ma sattusin tema loomingule. Ja tundsin, et vot just see ongi see, need põhimõtted, need sambad, sillad, teed, taimed, suhtumine.

Nüüd, olles teinud sügava ja sisutiheda uurimustöö tema elust ja loomingust, olen selles veel rohkem kindel, et tahaksin minna mõnda tema kujundatud ja taastatud aeda, tunnetada seda tunnet, mida ta sinna sisse on pannud. Isegi pildid tõmbavad mind juba nii endasse et ma ainult ahmin õhku. See ei tähenda aga seda et mulle teistsugune aiastiil ei meeldi, teised meeldivad ka aga see on midagi sellist mida tahaks endale. Ning tahaks olla nagu tema, oskus maalida, kujundada, ette näha ja aretada midagi uut. Tunda nii hästi taimi ning läbi nende kõneleda ning panna ka lõuendile. Olla keegi, kellest ka aastasadu hiljem räägitakse...

   

Tuli talv..

Hommik. Kuulen voodis olles kuidas väikepiiga vaidleb onuga, kes keelab ta uksest välja minna. Aiman, et tüli võib tõusta päris suureks ning ronin teki alt välja. Jõudes elutuppa, löön silmad suureks, sest ööga on mattunud terve aed lumekihi alla ning väikeneiu, suur talvesõber, nõuab tuduriietes õue ;)

Esimene küsimus, mis ta küsis oli, et kas nüüd on tema sünnipäev? Seletasin siis pikalt-laialt, et veel ei ole, et natuke peab veel ootama, ja et enne peavad päkapikud käima hakkama ning jõuluvana kingid tooma ja siis tuleb rakettidega tema sünnipäev.

Tulen suurem tüdruk ülesse, poeb mulle kaissu ja kui ma ütlen, et vaata välja. Teeb umbes sama suured silmad kui mina ning põhimõtteliselt jookseb akna juurde ja ütleb: "kas nüüd on M.-i sünnipäev?" ja "Nüüd saab lumememme teha!" "Lapsed" mõtlen mina ning alustan oma seletust otsast peale. Ja seda seletust olen pidanud kordama päeva jooksul kordi.

Siis heliseb telefon. Teisel pool otsas minu kallis abikaasa. "Kuhu sa pidid täna sõitma? Kas ikka on vaja minna, kas teistmoodi kuidagi ei saa? Äkki ma võtan isa auto (kes jõudis ühe sammu ette mõelda ning eelmisel õhtul rehvid ära vahetas)? Ja lubab, et ta toob minu auto talvepapud teisipäeval Haapsalust ära! Ja paneb peale karmi käsu, et kui ma liiklusesse lähen, siis oleksin hästi ettevaatlik ning helistaksin ikka talle ja ütleksin, et kõik on okei! Hoolib vist :)

Ja mu telefon helisebki päeva jooksul korduvalt, et kus ma nüüd ikka uisutan jne.

AGa kõik on turvaliselt koju tagasi toimetatud, kõik toimetused ära tehtud ning nüüd saab istuda rahulikult diivanil, pliidi all praksub tuli, potis valmib reedeõhtune õhtusöök,juua sooja teed mee ja sidruniga ning vaadata, kuidas 26.ndal oktoobril sajab laia valget lund, nagu unenäos! (kuigi see kõik sulab ära ning alles jääb plöga, on praegu ikkagi ilus)

Kaitsen Sind...

Sellise kirjaga tassi sain ma täna panna riiulile, nende teiste kõrvale, mille olen saanud selle eest, et olen doonor.

Kui paljud ootavad 18ndat sünnipäeva selleks, et legaalselt ööklubi külastada, siis mina ootasin seda sünnipäeva selleks, et minna ja loovutada verd. Minu suureks eeskujuks oli minu suur vend, kes oli aastaid doonoriks, kuid kes aktiivse sporditegemise kõrvalt on tõeliselt hea verevarustusega ning oli juhus, kus ta pidi lihtsalt verest tühjaks jooksma. Minu teada ta hetkel verd ei loovuta aga tema naine (kes küll hetkel imetav emme) ja mina (kui ma parajasti pole rase või imetav ema) teeme seda ikka. Ma ei tea mitu korda ma loovutasin verd enne laste sündi aga peale laste sündi käisin viimati märtsis 2011 ja kuna suvine aeg mulle töö pärast ei sobinud, siis kasutasin nüüd ära olukorda, kus sain taas minna. Ja see tunne on mõnus. Eks ma vahel kardan ka, sest eelmine kord nägin, kuidas üks noor neiu minestas sealsamas aga õnneks oli minu vererõhk ja hemoglobiin korras ning kõik läks hästi.

Olen doonoriks sellepärast, et usun, et see aitab häid inimesi, kellel on seda väga ja loodan, et tulevikus, kui minul või minu lähedastel on vereülekannet vaja, on piisavad varud ning kvaliteetne veri alati  võtta.

Aidata pole kunagi hilja, kui sinagi oled terve ja sobid doonoriks, mine tee üks heategu, mis võib päästa elu!

Sügis

Mitte kuidagi ei taha mul see blogimine õnnestuda, küll pole aega, küll tuju jne.

Kätte on jõudnud sügis, mis tähendab seda et lapsed on haiged, kord üks, kord teine. (Kui tulevikuplaanid teoks teha, siis peaks edasi kirjutama, kord kolmas ja kord neljas, mis tähendaks et tööd teha ei saakski, sest see teeb ju neli nädalat ehk terve kuu). Kahe lapsega on selles mõttes poole kergem, et tööl saab käia umbes täpselt kaks nädalat kuus ;) Lisame veel kaks koolipäeva ning mõningased vihmased ilmad ning rahakotis tuhisebki tuul.

Praegu olen kodus köhiva Annaga. Eelmise kuu 5 päeva olin kodune Miiniga, keda jätkuvalt kollitavad batsillipoisid ninas.


Õpingud. sellel nädalavahetusel on kolmas kord kooli minna. Tgl küll ainult reedel, sest laupäevased-pühapäevased loengud on mul võetud juba aastal 2007/2008. Peakski tgl lõpetama oma selle nädalase kodutöö teemal `Minu tunne`abstraktse kompositsioonina ning natuke parandama eelmisel korra tehtut. Ükspäev käisin kursaõega Lasnamäel tühermaal, et vaadelda, mis taimed seal kasvavad, millised on mullad ning kõrvalolevate haljasalade taimed/kasvutingimused jne ning nüüd peaks välja pakkuma oma variandi uue haljasala kohta. Kuna geoalus oli suhtleliselt suuremahuline ning ilm vihmane, siis polnud väga võimalust seal seda uurida-puurida ning kodus selgus et tgl olime läbikäinud kõigest poole vajalikust maa-alast, seega pean vist nv korra sealt kandist läbi sõitma ning veel väikse tiiru tegema. Seda enam et õppejõud on oma ala tipp ning ülejala tegemine ei tuleks vist kõne allagi, kui keegi üldse sellel erialal siin Eesti läbi tahab lüüa.

Sattusin just täna lugema ühte artiklit, kus selgub et kuigi meil õpetatakse maastikuarhitektuuri nii mõneski ülikoolis, siis tegijaid kui selliseid ei ole, eriti neid kes tegeleksid parkide, haljasalade, linnaruumi kujundamisega jms. Tihti on huvitavate välisruumilahenduste taga hoopis arhitektid. Kuhu siis kaovad diplomeeritud maastikuarhitektid?

Maja ehitus: ilumüürid on peaaegu valmis. Ette on saanud ka aknad aga uksed viibivad, sest uksemüüja oli "unustanud" maili tehasesse edasi saata. Mõõdud olid võetud juba augusti alguses ning septembri teisel nädalal hakkasime kannatlikult ootama kõnet, et nüüd tullakse uksi paigaldama, kuid kui ise uurima asusime selgus tõsiasi, et unustati ning nüüd ootame oktoobri keskpaika. Mõnus, sest me ei taha enne elektrikaableid paigaldama hakata, kui avatäited kinni. Samuti on ventilatsioonifirma hõivatud muude asjadega ning ei kommunikeeru meiega piisavalt. Jama jama otsa. Aga muidu on mõnus käia ja olla, sest tuul ei tuhise enam ning müürid on ilusad, meile vähemalt väga meeldivad.

Lapsed: laste tervisest või selle puudumisest ma juba kirjutasin. Aga muidu on nad  väga aktiivsed ja tegusad tüdrukud. Üks käib lasteaias ning teine lastehoius. Võrreldes eelmise aastaga on lasteaialaps nagu ära vahetatud. Ei tea kas see tuleneb sellest, et laps on suuremaks saanud või on õpetajate/rühmaruumi vahetus niimoodi mõjunud aga laps tahab lasteaias käia ning see on tore, kui päev ei alga kisa ja jonni saatel. Väiksem piiga oli esimesed kaks päeva  uue lastehoiu suhtes skeptiline ning tegi lärmi aga tema puhul on arusaadav, sest teda on rohkem solgutatud ka erinevate kohtade vahel ning loogiline, et laps on segaduses. Nüüd aga tahab minna isegi siis kui õde haiguse pärast kodus on (see on muideks minu õnn, sest kahekesi on lärm suurem ning segadust rohkem :) ) Eks õhtul kui nad kohtuvad hakkavad jooksu- ja kiusumaratonid niiuinii ning kestavad seni ajani kuni silm kinni vajub. Siit ei tasu välja lugeda, et mulle oma lapsed ei meeldi võimidagisellist. Nad on väga toredad ja lahedad, oma juttude, arusaamade ja tegude poolest. Pole midagi armsamat lapsest, kes lasteaeda/hoidu jäädes saadab sind õhumusiga ning ütlusega " ole siis hea laps" tööle ning jookseb sulle silmad särades sülle, musitab-kallistab sind surnuks kui tuled. Ütleb vahetevahel keset mängu, et armastab sind või et kallis oled! Kui issi kaugel on, siis räägib läbi telefoni nii asjalikku ja andekat juttu, et meel läheb härdaks. Mängib kodu, kus sina oled väike laps ja tema emme X  ja issi X ja käitub nagu sina ;) Ehitab oma narivoodist telgi ning muudkui turnib, ronib ja joonistab joonistab joonistab ning mängib vannis allveelaeva nii et kogu sauna põrand ujub ning sina ise kaasaarvatud, kuigi sa oled riietega. Süües teeb ennast väikseks abituks titaks, et sa teda toidaksid ja samas võib nõuda ise ketsupit/majoneesi/hapukoort, sest ta on Suur ja Tema Ise. Aga see kõik on mööduv ning sellega koos kasvavad lapsed lasteks ning kujunevad sealt edasi noorteks ja siis täiskasvanuteks, kes loodetavasti hoiavad endas natukenegi seda lapsepõlvest saadud "hullumeelsust ja mängulusti".

Kaunist tõbidevabamat sügist soovides,
M.

Rootsi kruiis

Leides lõpuks ühe "vaba nädalavahetuse", otsustasime et viime lapsed ja vanavanemad, enne veel kui uus lasteaia hooaeg algab, väikesele Rootsi kruiisile.

Ootame taksot

Õhtusöök esimesel õhtul

Väike näomaaling kavalale preilile

Pallimeres

 Külastasime Aquariat. Meil on peres paar suurt kalasõpra. Vanaisa ja pesamuna. Miini jäi issi sülle tukkuma aga kui keegi rääkis, et näed seal tiigis on kalad ka, siis lõi silmad pärani, et "KUS????" ja siis magas edasi :P Vanaisa on eluaeg suur kalasõber olnud, seega oli see atraktsioon must have!

Aquaria

 Teiseks otsustasime et külastame ka lõbustusparki. Kahjuks on seal sissepääs tasuline, seega arvasid vanavanemad, et nemad sisse ei tule ja jäid aia taha jäätist sööma, et kaua meil ikka läheb. Meil aga läks kauem kui arvasime. Seda mitte sellepärast, et oleks olnud nii lõbus vaid sellepärast, et sattusime valesse pargi osasse, kus kõik lõbustused olid alla 110 keelatud ja Annakal jäi kahel atraktsioonil 1 cm puudu ja selle kontrollimisel olid nad suhteliselt karmid. Miinikas võis ainult unistada et teda mõnele karussellile lastakse. Lõpuks siis küsisime, et kus väiksematele lastele mõeldud värgid on ning meid juhatati hoopis teise kohta. Sellega aga olime kaotanud kõvasti aega ning ka tuju. Oleks võidud ju kohe piletikassas öelda, et teile mõeldud asjad asuvad seal jne aga ei. Lõpuks jõudsime järjekorrad ära seista ning ühe mini ameerika-raudteerongiga sõita (pilt all) ning elevandi-karusselliga (pilt veel rohkem all).

Rongil

Elevantsi karussell

Fish and chips and fries

Kui tivolituur selja taga ning kõht friikaid täis, läksime vabaõhumuuseumisse, lastele sai seda küll reklaamitud kui loomaaeda. Ja ega nad väga pettuma ei pidanudki. Lambad ja kitsed ning karud-põdrad on meie laste jaoks piisavalt huvitavad. Rootsi vanaaegsed majad ja tegemised neid ei huvitanud ning ega meil väga palju aega nende uudistamiseks ei olnud ka. Park on piisavalt suur ja huvitav, et seal kuluks terve päev ning lõppkokkuvõteks oleks seal olnud ka 3in1. Lõbustuspark, veemaailm ning vabaõhumuuseum-loomaed, seega isegi 4in1. Sinna võiks täitsa tagasi minna ning rahulikult ringi vaadata.

Skansen

kui keegi oskab mulle öelda kuidas saab pilte õiget pidi keerata, siis öelge mulle, palun!

Väsinud reisisell

Ühel hetkel väsis üks pisike sell ära ning niimoodi biitsepsi trenni tehes, liikusimegi pargist trammi peale ja siis bussi peale ning lõpuks taas laeva peale. Õhtu tipphetk oli pallimeres hullamine ning lasteshow laevas, kus tehti kabareed ning sai tantsida. Kuigi nad Lottet pelgasid siis pärast koos teiste lastega vihtusid tantsida küll, kuni väiksematel oli aeg kajutisse tuttu minna. Iseenesest nautisid piigad laevatekil merevahtu vahtida, mööda laeva ringi jalutada ning päev Rootsis oli ka põnev. Seega võib öelda, et reis läks korda. Ka vanaema ütles et tema küll puhkas (ei pidanud süüa tegema, nõusid pesema, koristama) :) See ju asja mõte oligi ning nüüd võime taas sügisele vastu minna ning alustada lasteaia/hoiu teed!

Veel uusi

kingitud roos (nimi tuleb varsti)

Liilia

 kingitud härjasilm (nimi tuleb varsti)

Aed-leeklill `Purple Bicolor`

H. raudrohi `Strawberry Seduction`

Purpur-siilikübar `Pow Wow`

Täpsustamisel

H.merikann ‘Düsseldorfer Stolz’

Kivirik `Kivikratt`

Lursslill `Brunette`

Purpur-siilikübar `Eccentric `

Aed-päevaliilia `Chicago Apache`

Suureõieline härjasilm `Crazy Daisy`

Monarda `Fireball`

Kassisaba

Valgeõieline kukehari

H. kukesaba `Robert`

Purpur-siilikübar `Cranberry Cupcake`

Neiusilm `Early Sunrise`

"dollarilill"